Suvises Eesti Ekspressis oli kaart, mis näitas, et vaesemad omavalitsused asuvad Lõuna- ja Ida-Eestis, jõukaimad enamasti Tallinna ümbruses. Kas selline ühele poole kaldu Eesti peaks meid ärevaks tegema? Praeguses kapitalismi arengu staadiumis on linnadel ja eriti linnalähedastel aladel teatud eelised, sinna on koondunud uuemad töökohad ja jõukam rahvas. Kui see aga toimub liiga kiiresti ja ka nii, et kaugemad alad ei suuda endaga toime tulla, siis kaasnevad mitmed probleemid. Kui Tallinna ümbruses on puudu lasteaia- ja koolikohtadest, inimestel pole kuskil elada, kõik on kallis ja liiklus umbes, aga samas on mujal Eestis kohti, kus kool tuleb laste puudusel kinni panna ja alakasutatud infrastruktuuri käigus hoidmiseks teha kulutusi, siis kasutatakse avalikku ressurssi ebaratsionaalselt. Kus oleme mööda lasknud, midagi tegemata jätnud? Need on loomulikud protsessid. Regionaalpoliitikas tuleb lähtuda piirkonna eeldustest: asendist ja ressurssidest. Selle põhjal töötatakse välja strateegiad, kuhu on mõtet investeerida. Tartuga seostub näiteks teadmuspõhine ettevõtlus, näiteid sellest on juba päris palju. Kui aga ärimees peab tulema Euroopast või Ameerikast Tartusse, kulub selleks vähemalt kolm päeva. Tartule ja Lõuna-Eestile oleks ülimalt tähtis lennuühendus Euroopa suuremate keskustega ja ka kiirtee Tallinna, veel parem rong. On see ainus põhjus, miks on asjad siin lõuna pool ja mujalgi nirusti? Meil ei ole piisavalt pädevat ja võimekat kohalikku administratsiooni. Tartul on toimetamiseks suurust juba piisavalt, aga näiteks Pärnu 45 000 ja Rakvere 20 000 elanikuga on arengu mõttes väikesed. Samas pole ka jõulisi maakondlikke arendusinstitutsioone, omavalitsused aga ei lepi omavahel kokku, et teatud arendusfunktsiooni täita või siis ettevõtluskeskusi toetada. Kui Eestis on aktiivseid kohti (nt Tartu, Otepää, Räpina), siis samas on suuri alasid, kus pole saadud ühtegi eurorahaga toetatud projekti. Nii et ühed on lihtsalt võimetud raha välja kauplema? Et paljusid arengurahasid jagatakse projektipõhiselt, siis võidavad need omavalitsused, kellel on kogenud projektimeeskond olemas. Tartul linnal on küll kompetents olemas, aga ei ole ruumi. Kuhu Tartus panna näiteks mõni uus tehas? Saaks naabervalda, aga nendega on tarvis läbi rääkida, mis ei kipu alati õnnestuma. Palju on räägitud toppama jäänud haldusreformist – vallad võiksid liituda Tartuga või omavahel. Haldusreform ei ole imevits, igal haldusmudelil on oma head ja vead. Küll on aga Eesti häda see, et pole regionaalse arengu planeerimise ja teostamise eest vastutavaid piisavalt suuri institutsioone. Planeerimine ja arendustöö on Tartus üks parimaid Eestis, aga probleemiks on valdade kaasamine, linn üksi ei suuda kõike pakkuda: rekreatsiooni, lennuvälja, elamu- ja tööstusalade arendust jne. Seda kõike saaks ja peaks tegema maakondlikult. Mis nõu annab teadlane? Soomlased on selle probleemi lahendanud nii, et on andnud konkreetsed funktsioonid koos rahaga omavalitsuste liidule. Eestis ei ole antud omavalitsuste liitudele ei seaduslikke funktsioone ja vahendeid ega ole ka haldust ümber tehtud, et oleks otse valitud maakondlik omavalitsus. Mis puutub arengu tasakaalustamisse, siis praegu ongi see häda, et riik ei saagi enam rohkem funktsioone allapoole anda, sest niikuinii osa neist ei täideta – väikestel omavalitsustel pole kompetentsi ega raha. Näiteks? Üks näide on planeerimis- ja ehitusjärelevalve – väiksemates omavalitsustes pole sageli pädevaid keskkonna ja maakasutuse spetsialiste. Kui räägime arendusfunktsioonist, siis seda ei olegi omavalitsustele antud, see on antud maavanemale, kes peab seaduse kohaselt hea seisma tasakaalustatud regionaalarengu eest, aga samas pole tal selleks mingit raha. Nokk kinni, saba lahti: ühel on funktsioon, aga pole raha, teistel nagu raha natuke oleks, aga funktsiooni ei ole. Saaks riik siin midagi teha? Absoluutselt! Kümmekond aastat on poliitikutelt küsitud, miks maakondlikku haldust ja arendusfunktsioone ei rahastata, vaid korjati kokku ministeeriumide alla. Või ka seda, miks omavalitsused on krooniliselt alarahastatud. Kui me räägime kreenis Eestist, siis omavalitsuste rahastamise süsteemi muutmine pikaajaliseks ja kulupõhiseks aitaks neil paremini planeerida oma põhifunktsioone (haridus, kultuur, sotsiaalabi). Aga samas ma ei arva, et see arendustööle kuigi palju juurde annab. Esmatasandi omavalitsustel on lihtsalt teised põhimured ja nagu öeldud, regionaalse majandusarengu poliitika teostamiseks on vaja kriitilist massi inimesi ja raha. Mis siis aitaks omavalitsustel areneda? Probleemiks ongi, et ettevõtluse arenguga ei taheta eriti tegelda või tegeldakse eklektiliselt. Põhiasjale, töökohtade loomisele koostöös erasektoriga, väga palju aega ei kulutata. Et tulemusi saada, tuleb tööle panna tegus tiim, kes suudab ära rääkida välisinvestoreid, kätte saada Euroopa raha jne. 1000 elaniku ja 4-5 töötajaga omavalitsus üldjuhul selliseid projekte ei teosta.
> Loe edasi |
