Muidugi on veel võimalus paluda, et äsja lindi läbi lõiganud juhatuse esimees roniks näiteks katuseharjale ja seal efekti mõttes pisut turniks. Ent isegi see ei päästa – nüüdisaegsed tehasevaated on pehmelt öeldes igavad ning ainus, millel on mingit väärtust, on tehastest väljuv kaup.

Paraku ei korva kaup laudasarnase ehitise arhitektuurilise väärtuse olematust.

Tartust leiab vähe vanu tööstusehitisi. Arhitektuurimälestistena on kultuurimälestiste registri andmetel kaitse all aastatel 1898–1901 ehitatud Tartu Õlletehase hoone, 1910-1911 ehitatud trükikoda Kastani tänavas ja 1886. aastal ehitatud jahuveski kinnistu Tiigi tänavas.

Ajutise kaitse alla on arhitektuurimälestisena võetud ka endise pärmivabriku (asutatud 1883) hoonetekompleks Pika ja Pärna tänava nurgal.

Üks ilusaimaid vanu tööstushooneid on ka 1904. aastal ehitatud tapamaja Võru tänavas (praegu asub seal Sõbra Keskus). Muide, ainsana nimetatud hoonetest on oma esialgse tööstusliku otstarbe säilitanud Greifi trükikoda Kastani tänavas.

Nagu näha, oli endisaegsete kapitalistide ilumeel sootuks teistsugune kui praegustel. «Ehituskontseptsioonid on ümber mõtestatud,» põhjendab seda kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudi juhataja professor Mart Kalm.

«Tänapäeval ei ehitata enam maju sajanditeks, nii nagu neid tehti veel 19. sajandil. Hoonel peab olema lühike tasuvusperiood ja see peab olema nii ökonoomne kui võimalik. Kui maailm enam sellist toodet ei vaja, lõpetatakse tootmine ja siis tuleb ka tehas ruttu maa pealt pühkida ning vanametalliks müüa,» möönab Kalm.

Ehkki töösturid olid ka läinud aegadel turutuulte meelevallas, ei osatud toona Kalmu sõnul ajutisi ehitisi lihtsalt teha. Kui oleks osatud, oleks ehk ka odavalt tehtud. Aga see pole kindel. Mida oleksid kaaskodanikud arvanud auväärse töösturi haledast panusest linnapilti!

Toote märk

Nii trükikoda Greif kui ka Tartu õlletehas reklaamivad oma hooneid praegugi kui traditsioonide ja kvaliteedi sümboleid.

Sajandi eest oli tootmishoone välisilmel toote müümisel ilmselt suurem rolli kui praegu – et võimalused toodangu visuaalseks reklaamimiseks olid märksa kesisemad kui praegu, siis asendas tehasehoone kujutis tarbija teadvuses nüüdisaegset kaubamärki. Sestap ei saanud rajada suvalist kuuri.

Et ka toodang müüdi enamasti hoone lähipiirkonnas, püsis fassaad kui reklaamplakat selge märgina ümberkaudsete inimeste teadvuses.

Nüüdisajal kasutavad oma tootmishooneid toodangu reklaamimise võimalusena vaid mõned Eesti ettevõtted, sageli on need seotud ehitusmaterjalide tootmisega. Näiteks Baltiklaasi hoone Ringteel on tunnistatud mõne aasta eest linna ilusaimaks uueks tööstushooneks, maja fassaadi ilmestavad efektsed klaaspinnad.

Erinevalt vana aja töösturitest on tänapäeva kapitalistidel Kalmu kinnitusel hea ja rafineeritud maitse ning oma tugevuse demonstreerimiseks märksa tõhusamaid vahendeid kui luksusliku dekooriga, kuid masendavalt kallis vabrik.

Tegevuse mahutid

Kalm lisab, et tõenäoliselt on tuleviku arhitektuuriajaloolastel 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse tööstusarhitektuurist suhteliselt vähe kõrva taha panna. «Maja olemus on muutunud. Tootmishoone pole enam nii spetsiifiline, suur osa teisigi hooneliike on muutunud lihtsalt mingi tegevuse mahutiks,» selgitab ta.

Ehkki ka nõukogude tööstusarhitektuur oli enamasti masendavalt funktsionaalne, eristas seda nüüdisaegsest kapitaalsus ehk betooni mõõdutundetu kasutamine. Just seetõttu ongi nõukaaegseid vabrikuid praegu võimalik ümber ehitada kortermajadeks või büroodeks.

Üks ümberehituse musternäide on endine Tartu lihakombinaat Teguri tänavas, mille betoonkarkass on vaat et igavene.

Kalm põhjendab betooni eelistamist sellega, et nõukogude sõjatööstus ei lubanud ehitusmaterjalina kasutada defitsiitset metalli.

Tartu õlletehase juht Tarmo Noop tunnistab, et enam kui sajandivanuses auväärses majas on mõnusam töötada kui ajutises ehitises. Õllepruulimine ei käi siiski enam vanas tehasehoones, see on kolitud plekist «tegevuse mahutitesse». Küll aga on vanas osas kontorid.

Noobi sõnul on ettevõte uute plekkseintega hoonete rajamisel lähtunud siiski sellest, et uus ei tohi häirida vana tellishoonestuse väärikust.

«Õlletehase torni osatähtsus meie toodete turunduses on kahanenud, tornitipu kujutis on veel vaid ühel õllesordil,» tunnistab ta. «Küsimus on sümbolites ja me oleme otsustanud, et vaatame oma ajalugu hetkest, mis algab Alexander Le Coqiga. See tõi kaasa ka sümbolite muutuse, sest linnasetorn ehitati hiljem kui asutati tehas.»

Jõuka äri tunnus

Linnasetornid olid omal ajal iseloomulikud ainult õlletehastele. «See näitas inimestele, et tegu on õllega, ning samuti viitas asjaolule, et sellised tornid olid ikkagi jõukatel tehastel,» lisab ta. Nõnda tunnistab ka Noop, et tootmishoone arhitektuuriline välimus oli omal ajal ka turundusargument. «Torni näitamine andis siis märku kvaliteetõllest.»

Nüüdisaja tööstusarhitektuur ei lähtu Noobi hinnangul niivõrd ajutisusest kui sellest, et hoone oleks edasiarendatav. «Tähtis on see, et saaks juurde ehitada. Keegi ei loo ju oma äri selleks, et tehas mõne aja pärast kokku panna.»

Ühe suure plekkhoone ehitamine ei võta kindlasti kauem kui pool aastat.

Arhitekt Hemi Sakkov on ka ise tööstushooneid projekteerinud ja rohkem ta seda teha ei soovi. «Mitte midagi ilusat, millega tahaks kiidelda,» lisab ta. Ka temale määrati materjaliks plekk. «Arhitekt loodab alati, et seekord on hea tellija ja seekord saab teha midagi ilusat. Kui vaidlemised on vaieldud, siis tuleb välja midagi väga plekist.»

Vaid väike osa tellijatest saab aru, et ilus hoone reklaamib ka selles valmivat toodet. Ning väga väikesel osal neist on Sakkovi kinnitusel nii palju raha, et nad võiksid endale lubada ilusa hoone ehitamist.

Sakkovi hinnangul võiksid normaalsed välja näha vähemasti need tööstushooned, mis jäävad kesklinna või inimeste olulisemate liikumisteede äärde. Praegu see tema kinnitusel nii ei ole.

Tootjad tulevad Sakkovi kinnitusel arhitekti jutule enamasti juba paikapandud lahendusega. «Nad tahaksid üldse ilma arhitektita hakkama saada, aga kui nõutakse, siis mis teha,» märgib ta.

Rekordiliselt hull

Nõukogude ajal õnnestus arhitektidel Sakkovi sõnul teha märksa huvitavamaid tööstushooneid kui praegu, iseseisvas Eestis.

Praegune tööstusarhitektuur on tema hinnangul rekordiliselt hull. «Kahjuks puuduvad tellijad, kes saaksid aru, et arhitektuur on ka reklaam.»

Mis tunne võib olla inimesel töötada väljastpoolt lauta meenutavas plekkhoones? Sakkov arvab, et nii nagu see hoone on ajutine, peab ehk ka töövõtja sellises hoones töötamist ajutiseks. «Inimesed, kes investeerivad töökoha väljanägemisse, investeerivad ka töötajatesse.»

Arhitekt usub, et hubane töökeskkond, kus inimene veedab igal argipäeval 8 tundi, annab töötajate lojaalsuse kasvatamisel paremaid tulemusi kui ühekordsed firmapäevad mõnes turismitalus, 24–48 mõnusat tundi 365 päevast aastas.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4