Nii ei tohiks mainidagi eriti ohustatud liiki rohuneppi, kuigi selle linnu pesitsemine Kärevere luhtadel on ammu üldteada fakt ning heinamaale on üles seatud koguni nepi mängupaikadele viitavad tulbad.

Rohkelt piiranguid

Laiemalt on Kärevere looduskaitseala ülesanne tagada mitmesuguste elupaikade, nagu näiteks lamminiitude, rohurikaste kuusikute ja soo-lehtmetsade säilimine. Kaladest turvatakse sääraseid vähetuntud tegelasi nagu hink, vingerjas, võldas ja tõugjas.

Kaitseala 18 ruutkilomeetrist kaks kolmandikku hõlmavad piiranguvööndid, kus on lubatud traditsiooniline majandustegevus: põldudel tohib tarvitada väetisi ning Tartumaa keskkonnateenistuse loal teha uuendusraiet ja lageraietki. Keelatud on näiteks uusi maaparandussüsteeme rajada, veekogusid ümber kujundada ning puiduvedu külmumata pinnasel.

Ligi 5,8 ruutkilomeetrit katvais sihtkaitsevööndeis on majandustegevus, üldjuhul ka uute ehitiste püstitamine, keelatud. Sihtkaitsevööndeis ei tohi liikuda kevaditi ja suviti väljaspool kallasradu ja teid sõltuvalt vööndi tüübist kolmest kuust kuni kuue ja poole kuuni aastas.

Üle poole Kärevere kaitsealast moodustab riigimets. Laeva metskonna metsaspetsialisti Koit Kraavi sõnul pole metskond arvutanud, kui palju raha jääb suure hulga majandusmetsa kadumisega riigil saamata. Ta pidas võimalikuks, et sihtkaitsevööndeis tarvilikke hooldustöid arvestades tuleb metskonnal kaitsemetsadele isegi peale maksta.

«Riik on selle maa omanik ja riik teab, mis riik teeb,» arutles Kraav. «Võib öelda, et riik on otsustanud investeerida kaitseala näol äriplaani, mis pakub inimestele emotsioone.»

Kärevere jahiseltsi esimees Andres Põhjala nentis, et kui Tartumaa keskkonnateenistus hakkas paar aastat tagasi Kärevere looduskaitseala loomisest rääkima, pelgasid paljud jahimehed täieliku jahikeelu kehtestamist Alam-Pedja kaitseala tuumiku eeskujul.

Koprakahjustuste ootel

«Jahikeeld kaitsealal oleks jätnud meile alla 5000 hektari jahimaad ja me oleksime olnud sunnitud mõne teise seltsiga ühinema,» selgitas Põhjala. «Õnneks said need hirmud kummutatud, mingeid meile olulisi piiranguid lisandunud ei ole.»

Sihtkaitsevööndeis tarvilikke hooldustöid arvestades tuleb Laeva metskonnal kaitsemetsadele ehk pealegi maksta.

Põhjala märkis vaid, et jahiseadusest tulenevalt ei saa kütid piisavalt vabalt võidelda kopra kasvava asurkonnaga. Põhjala sõnul lastakse Kärevere jahiseltsi rendijahimaadel igal aastal 30-40 kobrast, kuid usinalt sigivad piibrid tagavad positiivse iibe ja üleujutatud metsamaade omanike tusameele.

Tartu jahindusklubi direktor Jaak Volmer lisas, et kuna Kärevere kaitsealal on jahipidamine lubatud 15. septembrist 14. veebruarini, üldise jahieeskirja järgi tohib aga piibreid küttida 1. augustist 15. aprillini, on koprajaht kaitsealal sisuliselt lõppenud.

«Võimalike suurte koprakahjustuste pärast tegin ka ettepaneku jahiaega pikendada, kuid mind ei võetud kuulda,» sedastas Volmer.

Olulistest ulukitest, kelle jahiaeg jääb osaliselt 14. veebruari ja 15. septembri vahele, nimetas Volmer metssiga ja sokku. Soku puhul kuivas tavapärane nelja kuu pikkune jahiaeg lausa kahele nädalale. Kummatigi ei näe Volmer selles konflikti, sest tema andmeil pole Kärevere kaitseala maadel kui vähesobivail soku- ja metsseajahti peaaegu olnudki.

«Metssiga lastakse eelkõige nisu- ja kartulipõldudel. Kaitseala maadel poleks teda lihtne tabada, sest ta ei kogune sinna toituma,» selgitas Volmer. «See on jahimehele väike loobumine, kui asja sisuliselt mõelda. Ja põdrajahti selles vahemikus nagunii ei toimu.»