Kolm-neli korda nädalas näeb Emajõel Kvissentalis Kalevi veemotoklubi juures just sellist pilti, kus isa Vladimir Matsukevitš, nokkmüts peas, mustad päikeseprillid ees, tõsisel ilmel mootorpaati roolib. Ema Jelena istub paadininas või -päras.

Laevukese taga nööri otsas sõna otseses mõttes lendlevad vaheldumisi nende pojad – 16-aastane Andžei ja 11-aastane Daniel. Poisid on Eesti ühed parimad veelauasõitjad. Muide, Eestis on sadakond veelauasõidu harrastajat, tõsiseid tegijaid aga vaid viis, neist neli Tartust.

Samal teemal: Vesi koos lauaga tekitab ka algajas sõidusõltuvuse

Isa Vladimir tahaks ka ise veelauaga sõita, kuid selleks pole poegade kõrvalt enam mahti. Lumelauaga saab sobiliku ilma, mäe ja lume olemasolul üksi trenni minna, ent veelauduril peab vähemalt üks inimene kaasas olema, teda paadiga vedamas.

Ekstreemne ala

Justkui rahu ise kuulab ema pealt poiste kinnitust, et veelaua- ehk ingliskeelse terminiga wakeboard’i sõit on ekstreemne.

Kalevi Veemotoklubi juht, kiirpaatidel 200-kilomeetrise tunnikiirusega kihutanud ning sellel kiirusel ka üle kaela käinud Üllar Põvvat esitab retoorilise küsimuse: mis see ekstreemsport üldse on?

«See on see, kus võid surma saada,» ütleb Jelena Matsukevitš ja tema näos ei liigu selle peale ükski lihas. Ta ise on Eesti üks parimaid naisveelauasõitjaid.

Pere meespool pistab seepeale vastu vaidlema, et ega veelauasõidul ikka nii kergelt surma saa, kuigi juhtumeid on olnud. Andžeile ja Danielile näiteks ei meeldi skatepargis, seal saab asfaldile kukkudes haiget.

Andžei raskeimad õnnetused veelauaga sõites on olnud hüppeliigese vigastus ja peapõrutus mitme meetri kõrguselt pea ees vette prantsatades. Sõitmisest on tal ka põlvekõhred läbi kulunud.

Oht on ka käsi liigesest välja tõmmata (see juhtub siis, kui paat liiga äkiliselt minema sööstab, laudur taga nööri otsas). Seepärast peabki paadisõitja olema hästi tähelepanelik, et nöör oleks alati pingul, sõidetaks justkui mööda joonlauda ning ühtlase kiirusega, umbes 35-36 kilomeetrit tunnis.

Hirm tuleb harva

Energiapomm Daniel Matsukevitš, kes ei püsiks vist pudeliski paigas (käib vestluse käigus iga natukese aja tagant pisut eemal klubi keskuse juures vette peakat hüppamas), ütleb, et veelauaga sõites on ta valu küll tundnud, hirmu aga mitte.

Veelauasõidus kogenum Andžei aga tunnistab, et hirm on olnud siis, kui oled kõrgel õhus, miski on valesti läinud ja peast käib läbi mõte, et miks, kurat, ma siin üldse olen, siit ma terve nahaga ei pääse. Loomulikult lendleb see mõttekäik ajukäärudest läbi sekundi murdosa jooksul.

«Veelauasõit on nii lahe. Võid küll saada põrutusi, kuid luid ei murra. Sul on soe, sul on päike, laine, sile vesi. See kõik on nii kaif, et pole vaja kanepit tõmmatagi,» särab Andžei Matsukevitš, vastates küsimusele, miks ta selle alaga tegeleb.

«Nöör annab sulle nii palju võimalusi igasugu trikke teha. Uusi trikke on küll raske välja mõelda, kuid ühte trikki saad ju teha tuhandet moodi,» jätkab ta.

Üks vingeimaid trikke, mida Andžei ja Daniel teha tahaksid, kannab nime «9». See tähendab, et teed õhus 2,5-kordse ehk 900-kraadise pöörde ümber oma telje. Paar korda olevat maailmas tehtud ka 1800-kraadist pööret.

Vinge trikk on ka kahekordne salto. Seda suutvaid veelauasõitjaid olevat aga maailmas vaid neli – kõik Ameerika Ühendriikidest.

Ameerikasse õppima

Juba kahe nädala pärast jätab Tartu noormees Andžei Matsukevitš ka ise aastaks hüvasti Eestimaa ja kunstigümnaasiumiga ning läheb vahetusõpilasena USAsse Californiasse Red Bluffi keskkooli.

Kooli valikul oli muidugi esmatähtis see, et päikeselises Californias saab Andžei aasta ringi veelauaga sõita. Noormehe unistus on veelauaprofiks saada.

Usute või mitte, kuid heaks veelauasõitjaks saamiseks ei piisa vaid tahtmisest ning laua ja suvalise paadi olemasolust.

Tipptegijail on spetsiaalsed veelauapaadid, need tekitavad enda taha terava laine, millelt on lauaga hea õhku hüpata. Looduslik veelainetus annab pehme laine ja laudur võib sellest lihtsalt läbi sõita.

Mängu tuleb muidugi raha. Pruugitud spetspaadi saab hinnaga 300 000 – 800 000 krooni (lauduri enda varustus maksab 6000 – 12 000 krooni). Loomulikult saab selle paadiga ka lõbusõitu teha, kuid selleks ei pea asjatundjate kinnitusel nii kallist sõiduriista ostma.

«USAs on paljudel tippvarustus käes, paadid ja puha, aga sõita väga ei osata,» teab Andžei Matsukevitš.

Võtted õpitud videost

Matsukevitši pere vanem poiss Andžei alustas veelauasõitu 1997. aastal, Danieli aitas ema veelauale, kui poiss oli seitsmene. Veelauasõidu põhitõed said poisid selgeks videot vaadates.

«Ega tol ajal palju «Aktuaalset kaamerat» vaadata saanud. Kogu aeg istusid poisid veelauasõidu videot vaatamas,» naerab Jelena Matsukevitš.

Mida on vaja selleks, et veelauduriks saada?

Andžei Matsukevitš, läinud aastal Soome meistrivõistlustel double-upi ehk ühe hüppe võistluse (nagu lumelauduritel on big-airi võistlus) võitnud noormees ütleb, et kõigest tahtejõudu alaga tegeleda.

Ja kasuks pidi tulema see, kui oled kergekaaluline, sest raskematel on vette maandudes põrutus suurem. Pikkus tulevat samuti kasuks, sest siis on vaja suuremat lauda, millega on kergem maanduda.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.87