Sõprade lastest said mõlemast võitjad

Tiia maandub oma kõrgetel kontsadel osavalt nagu gasell. Valter naerab südamest.

Mitte keegi ei tea ette, millest kõigest pannakse kokku inimese elu. Ei sedagi, et kui saatus viskab su mingil imelikul põhjusel maa ja taeva vahele õhku, kui kindlalt puudutavad su jalad siis uuesti maad. Ja kas üldse?

Tiia ja Valter hüppavad kolmas kord. Viu-uhh! Ja maanduvad tervelt. Üliväga tervelt.

Lood keset lugusid

Tiia Tamm on paranenud lümfosüsteemide kasvajast, Valter Annamaa aga raskest leukeemiast. Mõlemad on läbi teinud vereloome tüvirakkude siirdamise operatsiooni, Tiia 15 ja Valter 7 aastat tagasi.

Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogiakliinikus on 1993. aastast alates vereloome tüvirakke siiratud 217 patsientile. Kolm neljandikku neist patsientidest on luuüdi siirdaja professor Hele Everausi sõnul täna elus. Esimene ei ole.

«Esimene oli üks keskealine mees, Valga raudteetöötaja, suurepärane ja väga tore mees,» mäletab professor Everaus üksikasjadeni toda esimest siiratud patsienti.

Seda meest tabas väga agressiivne lümfisõlmede kasvaja. Siirdamine läks hästi. Aga siis tulid pahad rakud tagasi.

Tiia Tamm on selles 217 haigusloost koosnevas kronoloogias teine ja Valter Annamaa 84. Nad mõlemad olid palutud Tartu Ülikooli aulas 16. juunil aset leidnud konverentsile «15 aastat vereloome tüvirakkude siirdamist Eestis».

Nad kuulasid ära võõrkeelsed ettekanded, vaatasid seinale projitseeritud diagramme ja tulpe, numbreid ja keerulisi lühendeid, aga küllap mõtlesid vahepeal ka iseenda mõtteid.

Konverentsi keskel asus kõnepulti Valter Annamaa. Valteri hoolikalt ette valmistatud juttu illustreeris vaid ta enda südi olek, ei muu.

Raske sünnipäevakink

Valterile sadas haigus kaela ta 38. sünnipäevaks. Mees tundis end hommikul nii halvasti, et tahtis hakata sõpradele helistama, et ärgu nad seekord tulgu. Aga et kõigile poleks niikuinii helistada õnnestunud, siis jättis helistamata.

Alles hiljuti kuulis Valter ühelt oma tollaselt sünnipäevaliselt, et ta näinud tol korral välja kui koolnu – kehvemast kehvem. Sõbrad uskusid, et on pigem matusel.

Valter aga uskus, et on külmetanud. Ja kui ta oli oma kurku mitu päeva tulutult ravinud, läks ta perearsti juurde. Seda perearsti tänab Valter nüüd mitu korda.

Sest kui dr Virve Raidma poleks Valteril tookord käskinud kindlasti vereproovi teha, siis poleks haigusele jälile saadud. Vähemalt mitte kohe.

«Meie siin anname oma parima, aga ka teist sõltub väga palju!»

Need olid sõnad, mida Valter kuulis esimesel päeval Tartus Lunini 6 asuva kliiniku hematoloogia- ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas.

Valter klammerdus selle võimaluse külge. Ja õdede jutu järgi sai tast osakonna positiivseim patsient.

Valter Annamaa tunnistab, et kui teda luuüdi siirdamise 15. aastapäeva konverentsile kutsuti, ei kahelnud ta kordagi, kas läheb. Kartis ainult, kas saab ülesandega vääriliselt hakkama. Ta tahtis tänada arste ja julgustada kõiki, keda sama saatus tabab.

Päev enne konverentsi käis Valter noorema venna Aivo Annamaa haual. «Homme on meil raske päev,» sõnas ta seal venna nimeplaati silitades.

Nimelt korjati Valterile vajalikud vereloome tüvirakud ta tollal 25-aastase venna vereringest. Vend, kes oli ta laste parim sõber, ei kõhelnud hetkegi, kas doonoriks tulla või mitte. Venna saatuses oli aga kirjas veel midagi: poolteist aastat hiljem hukkus Aivo Annamaa autoõnnetuses.

Venna rakud on Valteri sees.

«No kuidas ma oleksin saanudki oma haigusega võideldes pärast seda alla anda. Nüüd pidin ju ka oma venna eest elama,» tõdeb mees.

Noor ja muretu

Tiia Tamm lõpetas 1992. aastal keskkooli. Suvel ajas ta kaelal end punni üks lümfisõlm.

Kirurg ütles, et see on healoomuline kasvaja ja kaob iseenesest.

Sügisest sai Tiiast Tartu Ülikooli geograafiatudeng ja ta pääses Karpaatidesse. Seal tekkis teine lümfisõlm.

Kummalisel kombel mäletab Tiia oma haigusest ja ravist ainult ilusaid mälestusi.

«Ma olin noor tudeng,» meenutab naine. «Mul vedas sellega, et keemiaravi ei murdnud mind maha. Polnud harvad korrad, kui ma pärast ravikuuri istusin kohe autorooli või tormasin loengusse või eksamile. Mul ei tulnud pähegi mõtet, et see on asi, millest välja ei tulda. Ja ma edenesin.»

1993. aasta suvel oldi Tar-tus luuüdi siirdamisega just alustatud. Ja ühel päeval tahtis professor Hele Everaus Tiiaga rääkida.

Everaus ütles Tiiale tookord, et põhimõtteliselt näib kõik korras olevat, aga et täiesti kindel olla, tuleks ära teha luuüdi siirdamine.

«Mul olid just hakanud juuksed pähe kasvama,» räägib Tiia naerdes. «Ja siis mõtlesin, et olgu siis üks kord veel!»

Tiiale siiratud luuüdi võeti temalt endalt.

Iga päev täis elu

Tiial on kaks asja, mida ta pärast haigust enam ei tee. Ta ei käi saunas ega päevita.

Aga kõik muu on nagu ikka. Tiia töötab kinnisvaraäris projektijuhina, reisib, spordib, käib tantsutrennis.

Valter on mööblitisler. Tema poeg Mikk on 22, tütar Johanna 18 ja Merit Karmel 11. Tal on väga toetav ja tubli naine Marielle ning neil on Eestimaa üks kauneimaid kodusid Haaslava vallas.

Valter nimetab oma sõbraks tööandjat Andrest, kes teda maha ei kandnud, kui ta haigestus. Kes teda toetas ja ootas.

Lõpuks. Tiia ja Valter tunnevad teineteist lapsepõlvest saadik.

Nimelt asuvad nende isade maakodud kõrvuti ja nende isad mängisid lapsepõlves koos. Niisiis on Tiia ja Valter sõprade lapsed, võitjad mõlemad.

Suur võimalus terveks saada

Luuüdi siirdamine on luuüdi või verest kogutud vereloome tüvirakkude ülekanne ühelt isikult teisele või samale isikule.

Luuüdi vereloome tüvirakkudest pärinevad kõik vere ja kudede eluks vajalikke ülesandeid täitvad rakud: punavererakud, valgevererakud ja vereliistakud.

Leukeemia korral hakkavad normaalset vereloomet luuüdis asendama kasvajarakud. Mõistagi saab normaalne vereloome sellest häiritud. Punavererakkude hulga vähenemine viib aneemiale ja kudede hapnikuvarustuse vähenemisele. Valgevererakkude puudus teeb haige organismi vastuvõtlikuks infektsioonidele ning vereliistakute vähesus tingib veritsused.

Kui leukeemiat ei ravita, hävib normaalne vereloome täielikult ja järgneb surm.

Leukeemia ja lümfoomide ravis kasutatakse kasvajarakke hävitavaid preparaate. Need ei jäta paraku normaalseid vereloomerakke kahjustamata.

Et kasvajarakkudest lõplikult vabaneda, on vaja kasutada mitmekordselt suuremaid ravimiannuseid, mis on aga juba vereloomet hävitavad.

Vereloome tüvirakkude ülekannet ongi vaja just sellepärast, et hävinud vereloomet taastada. Patsiendi luuüdi asendatakse kas doonorilt või temalt eneselt pärinevate vereloome tüvirakkudega.

Luuüdi kogutakse doonori vaagnaluust spetsiaalse nõela ja süstlaga. Osal juhtudest saab kasutada patsiendilt eneselt eelnevalt kogutud ja külmutatud vereloome tüvirakke.

Viimastel aastatel on levinum vereloome tüvirakkude kogumine verest. See tähendab, et doonori veri siseneb spetsiaalsesse rakuseparaatorisse. Kogumine võtab aega 4-5 tundi.

Enne vereloome tüvirakkude ülekannet saab haige kõrgdoosis kemoteraapiat, et hävitada viimased eelnenud ravist püsima jäänud kasvajarakud.

Kui leukeemilised või muud kasvajarakud on lõplikult hävitatud ja siiratud luuüdi hakkab normaalselt tööle, on patsiendil suur võimalus terveks saada. (TPM)

Allikas: Professor Hele Everaus luuüdi siirdamisest Kati Murutari koostatud raamatus «Üdini tungimine».