Pille Rives: kas tõesti vanemate või hoopis linna valearvestus?

Edukate ettevõtjate tunnustusõhtu avakõnes viitas linnapea Urmas Kruuse küsitlusele, mille kohaselt on Tartu oma elukeskkonna poolest kõige kõrgemalt hinnatud linn Eestis.

Olen alati olnud veendunud Tartu patrioot. Ka Tallinnas elades.

Kulud on suured

Just sellepärast saigi asutatud Tartu Lastehoiu Selts, et meie linnas oleks hea elada ka meil, kelle lastele pole jätkunud kohti linna lasteaedades.

Oleme kodanikualgatuse korras vabatahtliku tööna asunud kogukonna lastehoidu korraldama: rentinud ruumid ja leidnud kasvatajad, kelle hoolde tahame oma lapsi anda, ka oleme bürokraatia kadalipu läbimisel jõudnud lõpusirgele.

Septembrist avame oma esimesed vanemate korraldatud hoiurühmad, kus leiab hoiukoha esialgu umbes 50 last. Olukorras, kus Tartus jääb sügisel kohata üle tuhande kohta vajava lapse, tekib rühmi tõenäoliselt veelgi.

Kõik on esmapilgul hästi. Kodanikud ilmutavad algatusvõimet, elukvaliteet paraneb.Ainult üks asi ei anna rahu.

Kui me maksame kasvatajatele sama palka, mida nad saavad linnalasteaias (kust mitmed meie kasvatajad tulevadki) ja renti hoiuruumide eest vastavalt turuhindadele, siis sõltuvalt asukohast, laste arvust rühmas ja rühma lahtiolekuaegadest kujuneb meie rühmades kohamaksuks 1500–2500 krooni.

Kohamaks linna lasteaias on 8 protsenti miinimumpalgast ehk 350 krooni, millele linn maksab juurde 2000 krooni sõimelapse ja 2600 krooni aialapse eest. Samuti on linn lasteaedadele tasuta kasutada andnud hooned, inventari ja mänguasjad.

Näiteks viimati valminud 120-kohalise Lotte lasteaia ehitamiseks kulutas linn 57 miljonit krooni, s.t ühe lasteaiakoha loomine läks maksma peaaegu pool miljonit krooni, lisaks sellele sisustus ja mänguasjad. (Tuleb küll tunnistada, et nii abilinnapea Jüri Sasi kui ka Lottet ehitanud Merko esindajad on möönnud, et see oli ebaadekvaatselt kallis projekt, mille eest linnalegend paneb vastutuse tollasele linnapeale Laine Jänesele.)

Hoius käies hakkavad ka meie seltsi liikmete lapsed osa saama lapsehoiuteenuse osutajale makstavast toetusest, mis on 1400 krooni aia- ja 2100 krooni sõimeealise lapse hoidmise eest kuus.

Paraku sellest ei piisa rühmade käivitamise kulude katmiseks.

Kes võtab vastutuse?

Paar päeva tagasi tabas mind irratsionaalne süütunne, kui pidin seletama kolme last kasvatavale üksikemale, kelle kahel lasteaiaealisel lapsel lasteaiajärjekorras pole just kuigi hea positsioon, et peale 2500-kroonise igakuise kohamaksu tasumise tuleb tal endal kinni maksta kummagi lapse voodi, madrats ja tool, samuti tasuda proportsionaalne osa laua, külmkapi, garderoobikapi, pissipotiriiuli, lauanõude, toidutermoste, minimänguväljaku jms maksumusest, lisaks ka rühma asutamisega seotud kuludest (valguse mõõtmine, veeproovid, tegevusloa riigilõiv jms).

Tartu haridusosakonna ametniku Anne Juhkami kinnitusel kulub ühele munitsipaallasteaia lapsele vajaliku inventari soetamiseks umbes 5000 krooni.

Meie lapsed vajavad hoius samu asju, mida lasteaialapsed lasteaias. Tervisekaitse ei luba neilgi põrandal magada ja veterinaarameti toidukontrolli osakonna inspektorid nõuavad samuti normide järgimist, mis eeldavad teatud kulutusi.

Tuleb tunnistada, et oma lapsi planeerides ma arvestasin lasteaiakohaga. Kas tegin mina ja koos minuga veel tuhatkond kohata jääva lapse vanemat valearvestuse? Või on valearvestuse teinud linn?

Kes julgeks võtta vastutust selle eest, et linn on uute lasteaedade loomisega paar aastat hiljaks jäänud ja need valmivad ajaks, kui sündimus võib majanduslangusega seoses hoopis väheneda?

Haridusvaldkonna eest vastutav abilinnapea Jüri Sasi on nimetanud, et asi on valikutes. Valdavalt reformierakondlik volikogu pidi tema hinnangul hääletama pigem linna teede 20 kilomeetri asfalteerimise, mitte lasteaiakohata laste toetuse suurendamise poolt.

Voodeid, toole, laudu

Loomulikult määrab ka teede olukord elukvaliteeti. Tean väga hästi. Üks meie hoiurühmadest asub asfalteerimata tänaval. 18 selle rühma lapsevanemat peavad kevadel ja sügisel poris sumbates tooma oma lapsed hoidu, kus nad on ise kinni maksnud remondi ja inventari ja kus kohamaks on neli korda kõrgem kui linnalasteaias.

Kas peaksime neilt ka tänava asfalteerimiseks raha koguma? Me ise ju tahame, et meil ja meie lastel oleks Tartus hea elada.

Lubadused lähiaastatel lasteaiakohti hulgi juurde tekitada meid ei aita. Me elame siin linnas täna. Meil oleks juba sügiseks lastele vaja vähemalt voodeid, toole ja laudu. Eks hiljem, kui ka lubatud lasteaiakohad tulevad, võime need lasteaedadele üle anda.

Või kui Tartu linnavalitsus otsustaks suurlasteaedade kõrval võrdselt rahastatava alternatiivina aktsepteerida Soome-Rootsi eeskujul paindlikumat ja odavamat päevahoiusüsteemi, võiks soetatav inventar kuuludagi linnale ja olla kasutusse antud päevahoiurühmadele, kus töötavad kasvatajad, kes on linnavalitsuse palgal samamoodi nagu lasteaednikud.

Ehk siis astuksime sammukese lähemale olukorrale, kus meie oma Tartu võiks elukeskkonna kvaliteediga kandideerida ka Euroopa ulatuses – nii, nagu linnapea soovis edukate ettevõtjate ees esinedes.