Et mul ei olnud hetkel käepärast ühtki pildistavat aparaati, siis läksin naabrilt seda laenama. Kui õue tagasi jõudsin, oli taevane hapukurk kadunud. Minu meelest kadus ta müstiliselt kiiresti. Lugesin sellest välja märguande, et tuleb kirjutada lehelugu pilvedest. See teema on aga vesi nende veskile, kes on kinni ajakirjanduse hapukurgihooaja müüdis. Selle järgi ei ole suvel ägedama ühiskondliku elu puudumisel ajakirjanikel suurt midagi muud teha kui lehes kerglasi lugusid avaldada, mis peale ajaraiskamise midagi muud ei anna.Nii et kellel on midagi targemat teha, lõpetagu siinkohal lugemine ära ja mingu seda targemat tegema. Sest pilveteemalisest jutust ja piltidest siinne lehekülg nüüd koosnebki. Kusjuures põhjuse selle koostamiseks andis ka astronoomiline fakt, et täna, 21. juunil kell 21.08 algab siinkandis suvi. Ja taevast on just suvel hea vahtida, selg vastu lõhnavat heina või muru, jalg üle põlve kõlkumas, lõbus vile huulil. Linalakka linnapoiss Kontrollimata andmetel tuli just nii ühel väikesel linalakka linnapoisil, kelle nimi algab J-tähega, eelmisel nädalal maal taevast vaadates pähe mõte, et pilved on surnud inimeste hinged. Eks ole ju, inimesi on väga palju ära surnud ja mõnest on juba elamise ajal tunda, et ta on suurema hingega kui teised. Ja mõni on seevastu üsna hingetu. Ühest jääb järele ainult väike pilvetupsuke; teine hõljub mõnusasti õhus, suur nagu ookeanilaev; kolmas paugub ja pritsib tuld – vist oli ta elusast peastki kuri. Vesine ja jäine värk See arutlus tundub olevat tõelähedane küll, sest võivad ju pilveteadlased ehk nefoloogid olla mõne asja oma senises uurimistegevuses kahe silma vahele jätnud. Seniste mitu korda kontrollitud teadmiste järgi, mille kohta võib lugeda näiteks Milvi Jürissaare õpikust lenduritele «Meteoroloogia», ei ole aga pilved hingeline ollus, vaid mõnikord jäine ja teinekord vesine värk ning tihtipeale koosnevad veepiisakestest ja jääkristallikestest ühekorraga. Pilvedele on antud nende kõrguse ja omaduste järgi nimed. Eraldatakse nelja põhikihti. Ülemises kihis on kiud-, kiudrünk- ja kiudkihtpilved (ladina keeles vastavalt Cirrus, Cirrocumulus ja Cirrostratus), keskmises kihis on kõrgrünkpilved (Altocumulus) ja kõrgkihtpilved (Altostratus) ning alumises kihis on kihtrünk-, kiht- ja kihtsajupilved (vastavalt Stratocumulus, Stratus ja Nimbostratus). Ülemise kihi pilved paiknevad vahemikus 6–10 km, keskmise kihi pilved 2,5–6 km ja alumise kihi pilved vahemikus 0,1–2,5 km. Vertikaalarenguga ehk konvektsioonipilved jagunevad omakorda rünkpilvedeks (Cumulus) ja rünksajupilved (Cumulonimbus), kusjuures taeva serval tillukest vatitükki meenutav pilveke võib kasvada kolme-nelja tunniga hirmuäratavaks Cumulonimbus capil-latuseks, mille tipp võib ulatuda 12 km kõrguseni. Temperatuur sellise pilvemüraka alumises osas on plusskraadides, ülemises on aga kuni 65 kraadi külma. Seepärast võib oodata säherdusest ähvardavast hiiglasest kõike: hoogvihma, hooglörtsi, jääkruupe, rahet, välgusähvatusi, kõuemürinat. Poeetilised inimhinged Teenekas meteoroloog Milvi Jürissaar on pilvi liikide kaupa lähemalt tutvustanud 1990. aastate lõpul ajakirjas Eesti Loodus. Lisaks 1998. aasta «Meteoroloogiale» ilmus mullu tema osalusel «Pilved – meie igapäevased kaaslased. Pilveaabits». Praegu on valmimisel õpik «Lennundusmeteoroloogia», mis ilmub kavakohaselt septembri alguses ja kus pilved kui ilmaennustamise oluline osa on omaette peatükis. Raamatukogus tuhnimisel võib leida hulgaliselt märke sellest, et üsna kiiresti hajuvad pilved tahavad jäädvustada ennast igavikku, ja selleks kasutavad nad poeetilisi inimhingi. Nii näiteks kirjutab 2005. aasta tegevuse eest Tartus kultuurikajastaja tiitli saanud kirjandusteadlane ja poeet Aare Pilv kogus «Üle»: «ja kõrgetesse pilvedesse panna pää/ kui kargesse ja külma hange/ ja mäletada mõtteid mis nii kanged/ nagu pakane öötaevas/ või nagu jää». Pilve raamatus «Tema nimi on kohus» on järgmised värsiread: «hommikhaaval selguvad / pilvede liikumistavad / mõni neist riivab valget pühakoda». Niimoodi algab selle raamatu tsükli «Pilvede liikumist» esimene luuletus. Ja näiteks Tartu kirjanike juht Berk Vaher on avaldanud raamatu «Pilved asfaldile». Hapukurgitaolisi pilvi ei kirjelda kahjuks Vaher, Pilv ega ka Jürissaar. Interneti kõplamisel ja raamatukogus tuhnimisel ei leidnud ma isegi ühtki fotot, millel oleks kujutatud säherdune pilv. Aga ehk ujub mõni selline veel üle, suvel on aega vahtida.
Algab suvepilvede pildistamise võistlus Tartu Postimees ootab alates tänasest fotosid võistlusele «Suvepilv». Igaüks võib saata ükskõik kui palju fotosid, millel on pilvi üksikult või hulgi. Eriti on oodatud pildid, millel on pilvedel mingi kindlam kuju, näiteks lammas, labidas, puu, auto, naine.
> Loe edasi |
