Tom Stoppardi teksti ja Ene-Liis Semperi kujundusega leidsin paremini kontakti kui Kolditsa lavastajaideega.

Kõigepealt tühi lava ja laes rippuv lühter, mis viitab justkui Mati Undi «Laulatuse» kujundusele. Eeslaval on seina ääres paar tooli – justkui Undi «Meistris ja Margaritas» (ja justkui igas kolmandas lavastuses, mis maailmas tehakse).

Natuke hiljem liiguvad lavasügavusest eeslava poole väga efektselt kaks kastikujulist seest valgustatud ruumi, George’i (Aivar Tommingas) kabinet lauaga ning magamistuba, langenud muusikalitähe Dorothy (Helena Merzin) ruum.

Needki kujunduselemendid meenutavad Vanemuise külastajale Undi «Meistri ja Margarita» kujundust.

Palju on viiteid muusikaliesteetikale, Moulin Rouge’ile, Marilyn Monroe’le jne. Viidatakse ka varasematele, näiteks Inglismaal tehtud «Hüppajate» kujundustele. Video kasutamisega viidatakse igale teisele lavastusele maailmas.

Tsitaatide kogum

Igasuguseid seoseid, tsitaate ja viiteid võib leida lõpmatu hulga. Kuid just tänu lõputule hulgale see tsitaatide kogum nii-öelda tühistab enda, keerab vindi üle, muutub groteskiks, muutub metakujunduseks.

See viib tagasi algpunkti, Stoppardi näidendi algusesse, kus autor kirjeldab üksikasjalikult lava, kus ongi kolm mänguruumi – kabinet, magamistuba ja vestibüül, tagalaval suur ekraan. Lavastus järgib autori remarke ja teksti.

Palju on viiteid filosoofidele ja raskesti mõistetavaid pikki filosoofilisi arutlusi. Oli näha, et näitlejail on neid üsna raske veenvalt esitada.

Nii nagu tsitaadiküllus kujunduses tühistab mingil hetkel iseenda, tühistab mingis mõttes filosoofiliste arutluste külluse näidendi koodaosas toimuv unenäolisena kujutatud sümpoosion.

Selle ajal esitab doktor Archie (Hannes Kaljujärv) vuristades, sõnalõppe süües ja hoolimatult täiesti seosetu lausetereana teksti, mis meenutab professor George’i kogu etenduse ajal koostatud ettekannet «Inimene – hea, halb või ükskõikne?».

On siis tegemist sügavuse või irooniaga? Mõistus ei saagi tõde kätte.

Mitu tasandit

Stoppardi näidendisse on põimitud mitu tasandit: lugu eetikaprofessor George’ist, mehest, kellele suurimaks nau-dinguks näib olevat filosofeerimine, autoriteetide jälgedes käimine, keele- ja sõnamängud.

Teiseks lugu endisest muusikalistaarist Dorothyst, kes elab oma vabal tahtel isolatsioonis, magamistoas voodis, teda külastavad doktor Archie ja inspektor Kont (Riho Kütsar) – suurejoonelised showd magamistoas ja kodanik McFee mõrvamine on juba tõlgendatav väljamõeldisena.

Kolmandaks Kuu teema ja astronaudid.

Kõikidel lugudel on oma sõlmpunktid. Dorothy ükssarvikute, hüppajate ja muusikalimaailm on teatud määral nähtav ja aktsepteeritav ka George’ile. George’i arutlustest võtab osa ka Dorothy, kes laulis oma hiilgeajal Kuust.

Kuid kohtumised on pealtnäha põgusad. Lihtsustatult tõlgendades võib ühisnimetajaks võtta üksilduse. Mees filosofeerib ja naine kujutab ette. Mõlemad janunevad armastust, aga ei saa seda kätte. Ei saa seda enam kätte.

McFee mõrva kohta ütleb näidendis Dorothyt võrgutav Archie: «Surm on muidugi alati suur traagika, aga ega surematus oleks ju alternatiiv.»

Nii näib olevat ka Stoppar-di näidendis armastusega. Armastust ihaletakse, aga selle kättesaamine poleks ju lahendus.

Samamoodi on mõrvaga. Mõrv on justkui ülekohus, kõike käivitav ja jätkav jõud. McFee mõrvatakse, tema laipa püütakse peita, hakatakse otsima süüdlast ja mõrva põhjust. Kuid lahendust ei leita, selleni ei püüelda tõsimeeli.

Ja põnevam võibki ju tunduda, nagu Koldits kavalehel viitab, kui mees ei saa naist kätte, jänes ei saa kilpkonna kätte, filosoofia ei saa ennast kätte, keel ei saa tähendust kätte ja inspektor ei saa mõrvarit kätte.

Esietendus

• Tom Stoppardi näidend «Hüppajad» esietendus Vanemuise suures majas Mart Kolditsa lavastuses 16. veebruaril.

• Mängivad Aivar Tommingas, Helena Merzin, Hannes Kaljujärv, Riho Kütsar, Raivo Adlas, Ragne Pekarev jt.