Kui Tartu Ülikooli aula neljapäeval pärast umbe jooksnud rektorivalimisi inimestest tühjenes, kohtas ühena viimastest riidehoidu mantli järele lonkinud Ene Ergma, varjamatult löödud ja õnnetu, ootamatut poolehoidu. «Meie olime küll teie poolt. Ah seitse häält jäi puudu? Oi, see on jama! Suur jama!» vadistasid riidehoiutädid. Veel enne trepist alla lonkimist oli Ergma võtnud kõne Isamaa ja Res Publica Liidu valimisstaapi ning teatanud, et puhkab kolm päeva ja on esmaspäeval valmis alustama uut kampaaniat. Riigikogu oma.Üht asja ütles ta staapi veel: «Pikk poiss ei kandideeri siis ju kuhugi?!» See käis Jaak Aaviksoo kohta. Poliitikasse lahkuva pika Aaviksoo vari kattis need rektorivalimised. Oli valida Aaviksoo stiili jätkumine või midagi uut. Hääletati, visati isegi kulli ja kirja. Kuid valik jäi tegemata – rahvusülikool jooksis valides lõhki kui purukuiv lepahalg kirveterale otsa vaadates. |
