Meestearst: suur buum on hullem kui tasane masu

Margus Punab Foto: Margus Ansu

Margus Punab uurib mehi ja nende tervist ning on tänavu välja teeninud Tartu Ülikooli Kliinikumi Neinar Seli nimelise teaduspublikatsioonide preemia.

Arsti- ja teadustöö vahel loeb Margus Punab õnnepsühholoogia raamatuid. «Õnneteema on üks mu hobisid,» ütleb ta. «Kuna õnn pole ilmselgelt rahas, siis olen mõelnud, et äkki on õnn heas tervises. Aga ka see ei ole päris see...»

Tervisest rääkides, öelge palun, kes on tugevam pool, mees või naine?

Puht bioloogiliselt võttes on nõrgem pool kindlasti mees. Raseduse katkemisel on enamasti ohvriks poisslapsest loode. Varases sünnijärgses perioodis sureb poisse rohkem kui tüdrukuid. Meeste eluiga on naiste omast lühem. Viimastel andmetel elab Eestis 100 naise kohta 84 meest.

Mis on siis meeste probleem?

Kõige suurem erinevus tuleneb vist meeste ja naiste kohanemisvõimest. Mehed vajavad stabiilsust märksa rohkem kui naised.

Kas see, et Eesti mehed naistest nii palju vähem elavad – 11 kuni 12 aastat –, on ka seotud kohanemisvõimega?

Esimene põhjus on meil viimase saja aasta jooksul valitsenud sotsiaalne ebastabiilsus. Teine põhjus, mis esimesega haakub, on üldine ebakindlus ja agressiivsus. Ebakindlus ja stress põhjustavad agressiivsust ja riski piiril käitumist.

Ja kolmas probleem, mis on kogu maailma probleem, on see, et mehed hoolivad oma tervisest vähem. Mehe ühe arstivisiidi kohta tuleb maailmas keskmiselt 1,6 naisevisiiti. Kui aga küsida mehelt, kuidas ta hindab oma tervist, siis selgub, et mehed hindavad seda enamasti paremaks kui naised. Mis ei tähenda aga näiteks seda, et nad kolme aasta pärast maha ei sureks.

Kas masuaja mehed on meestekliinikus kohal?

Hoopis majandustõusu ajal kasvas meestekliinikus patsientide arv väga kiiresti. Inimene läheb ju hulluks, kui talle kogu aeg raha pakutakse. See on jahiinstinkt, mis meest muudkui tagant sunnib.

Ja huvitav on hoopis see, et eelmisel aastal, kui kriis algas ning enam ei olnud vaja ummisjalu 16 tundi päevas joosta, siis meeste eluiga tõusis.

Inimesele on kasulik stabiilsus. Suur buum ei ole hea, aga muidugi ka pikaleveninud kriis ei ole kasulik.

Kas siis töö kaotus ei olegi mehele kõige suurem stress?

Suur kaotus on elukaaslase või laste kaotus – need jäävad inimest vaevama aastateks. Lühiajalise stressiga inimene kohaneb, mõni paremini, mõni halvemini, aga kohaneb. Selles mõttes on buum hoopis halvem.

Kui palju te ise teate, mida ületöötanud mees tunneb?

Mina õpetan meestele seda, mida ise kogenud olen. Olen juhtinud kiiresti kasvavat meestekliinikut, teinud samal ajal doktoritööd, korraldanud konverentse, ajanud taga Euroopa sertifikaate... Ka minu elus on olnud aeg, kus sai selgelt üle töötatud.

Mida ületöötanud mees kurdab?

Et töötan, töötan, töötan ja enam ei jõua. Et ei taha ja ei suuda enam midagi teha, ei tööd ega midagi muud. Meile jõutakse siis sageli ka seksuaalhäiretega.

Mis on praegu teie täpsed uuringuvaldkonnad?

Esmalt meeste vananemine. Me uurime ja jälgime kaheksas Euroopa keskuses 40–80-aastasi mehi ja otsime tegureid, mis mõjutavad vananemist.

Mu enda suur huvi on meeste viljakus. Tartu Ülikooli meestekliinik haarab 80 protsenti kõigist Eesti viljatutest meestest ja see on üle ilma unikaalne situatsioon.

Usun, et meil on lähiajal palju öelda meeste viljatuse põhjuste ja ehk ka ravivõimaluste kohta. Sealt edasi – meeste üldtervis ja viljakus, nende toitumine ja kaal. Ülekaal on meestel muutumas tähtsaimaks terviseprobleemiks. 80 protsenti meeste haigustest on seotud kaaluga.

Üks suur teema on eesnäärmehaigused ja eriti nende haiguste omavahelised seosed ning seosed meeste viljakusega.

Mis teid veel muretsema paneb?

Ütleme kujundlikult: mees kui «siga». See tähendab kõik need perevägivalla teemad, üleaisalöömised, suhete lõhkumised... Perevägivald on aga pea alati kahepoolne protsess. Julgen väita, et sama palju kui naisi on perevägivalla all kannatavaid mehi. Aga meeste varjupaiku ei ole.

Mehed kui lasteahistajad on teema, mille ees mehed on täiesti kaitsetud. Tean advokaate, kes lahutusprotsessis soovitavad naistele jõupositsiooni saavutamiseks paisata välja pedofiiliasüüdistus.

Kaks esimest on kitsa ringi küsimused, aga pedofiiliasüüdistus hävitab kogu mehe sotsiaalse võrgustiku. Teda ei kaitse enam mitte miski.

Loodan, et lähema aasta jooksul saame toimima seksuaalfüsioloogia labori, kus inimesel on võimalik ka testida, kas laps teda seksuaalselt üldse erutab või mitte.

Loomulikult ei saa pedofiile aktsepteerida ega tegutseda lasta. Aga ka nende vangipanek pole lahendus. On palju paremaid variante: keemiline ja bioloogiline kastratsioon, kindlasti ka psühhoteraapia.

Mis imevigur see õnn siis on?

Õnneseisund on üks huvitav situatsioon. See on seisund, mille suunas me kõik pürgime, see, mida me tahame. 

Praegu ma arvan, et õnn võib olla eneseteostamise võimalus, oma bioloogilise ja vaimse potentsiaali realiseerimise võimalus, ja selle edukus. Füüsiline heaolu või tervis üksi ei saa olla õnn. Inimesel peab siiski veel midagi olema – ma arvan intellektuaalne areng on õnne alus. Hetkel mu vastus on selline.

Kas te patsiendiga suheldes küsite mõnikord: olete te õnnelik?

Ei, ma ei esita seda küsimust. Meie meditsiinisüsteemis ei ole aega jõuda selliste teemadeni. See on kõrgema pilotaaži küsimus. Mu meelest on meditsiin üldse natuke pea peale pööratud. Me tegeleme enamasti tagajärgedega, aga põhjused jäävad leidmata. Väga oluline oleks aidata inimesel mõista, et tervis on ta enda teha.