Sellist pealkirja kannab üldplaneeringu eskiisi kõige põhilisem joonis, millel näidatakse, mismoodi on meil õigus linnas toimetada, kuhu ja kui palju tohib (on mõistlik) ehitada ning milliselt on planeeritud liiklusvoog. Ehk siis see on linlase igapäevase elukvaliteedi kaart, mida tuleb seetõttu hoolega silmas pidada.
Hea on see, et on õigus sõna võtta ja arvata, ning tundub, et iga kord sõnavõtud tühja ei jooksegi. Ja selle lubaduse – sest mida muud üks planeering ehk ühiskondlik kokkulepe on – täitmist saab ka jälgida, hoides valvsalt edaspidistel detailplaneeringutel silma peal. Kodanik ei maga enam ammu.
Jõepromenaad
Kuigi jõgi on tänu mõne aja eest rajatud platvormidele tolles lõigus linlasele märkimisväärselt kättesaadavamaks nihkunud, on juurdepääs siiski katkendlik.
Jõeletungi näitab kasvõi seegi, et Ülejõe parki rajatavalt pooleliolevalt platvormilt tuleb kannatamatuid istuma kippujaid eemale peletada. Kuid hämaras, kui ehitajad on koju läinud, hiilivad nad ikkagi tagasi ning kõlgutavad ääre peal jalgu.
Suviselt madal veetase on paljudesse kohtadesse kaldakindlustise ja vee vahele tekitanud kuiva «ranna», mis otsekohe palju kasutajaid leiab. Ja mitte ainult kalamehi, vaid ka lihtsalt neid, kel soov vett katsuda.
Kaldapromenaadide rekonstrueerimine peab käima arhitektuurivõistluste kaudu, on öeldud planeeringus.
Ülejõe pargi jaoks on see nõue juba hiljaks jäänud ja siin peame leppima vertikaalis tõusvate munakiviseintega ning ootama madalat vett, et seda puudutada, sest projekteerijad ei viitsinud selliste asjadega pead vaevata.
Jõekallas on linnas, ka kesklinna piires, veel aga küllalt pikk, nii et loodetavasti enam ainult odavpakkumise pealt ühtegi lõiku ei kavandata.
Planeeringus on lubatud, et jõe ühendava rolli suurendamiseks rajatakse jalakäijate sildade otstesse suuremad või väiksemad linnaväljakud, mis on seotud olemasoleva või uushoonestusega.
Siiani on meil selliseid sildu kaks.
Kaarsilla mõlemad otsad vajaksid osavat läbilahendamist tõesti, sest just igasugustele rattakasutajatele on sillale minekud ja mahatulekud kitsad, kiired ning järsud, mistõttu on tegelikult ebamugav ka jalakäijatel.
Kui tavaline (st tagasihoidlikuma füüsilise ettevalmistusega ja/või rasket koormat kandev) rattur, ratastoolija või kärutaja tahab sillale saada selliselt, et ta poole panduse peal ei hakkaks alla tagasi veerema, sest jaks on raugenud, peab hoogu hakkama võtma juba üsna kaugelt.
Sellistele sööstudele jäävad tavaliselt jalgu rahulikult promeneerivad jalakäijad, kes ratturite pahameelt ei mõista. Seega hästi läbi mõeldud ja kõiki mahutavad aktiivsed sõlmpunktid oleks igati tarvilikud.
Soola ja Väike-Turu tänava ning Turusilla kokkusaamise kohta on juba selline väljak tekkimas ning käimasolev Emajõe ärikeskuse ja lähiümbruse arhitektuurikonkurss loodetavasti annab sellele konkreetsema näo ja teo.
Sellised linnaväljakud, mis võivad kujuneda ka taskuparkideks, tekitavad linnakoesse vajalikke struktureeritud pause, et võimaldada kohtumisi, puhkusi ja ka ajutise iseloomuga sündmusi.
Selliste ruumide reegleid ei tasuks kunagi liiga täpselt paika panna, sest see võib peletada paljud head, ent esiotsa arglikud mõtted.
Tartu turg on iseenesest huvitav ruum ja põnev erinevate sotsiaalsuste katel, mis peaks oma väljakule tooma kireva seltskonna ning tootma värvilist emotsionaalset ruumi. Seega, vähem keelde ja rohkem võimalusi.
Planeeringu järgi muudetakse linna keskseks jõeväljakuks ala Kaarsilla ja Võidu silla vahel ja ühe võimalusena pakutakse välja olemasoleva kõrge kaldapealse muutmine (vasakkaldal) trepistikuks, mis toimiks ka tribüünina. Jällegi, mõnus mõte.
Arhitektuurselt kena lihtne element trepp on mitmeti kasutatav: peale argise ühendava funktsiooni võimaldab see ka palju muid tegevusi. Mitmeid aastaid õhus olnud mõte tekitada suvel katseks jõekaldale samalaadne rand nagu Pariisis võib selliselt täitsa teoks saada.
Kultuuritee
Kesklinna üldplaneeringule tegid kodanikud päris palju täiendusi. Milliseid linn arvestab ja milliseid mitte, ei ole muidugi veel teada.
Ühe suurema kultuuriinimeste seltskonna mõeldud mõte puudutab kesklinnas aegamisi kujunenud ja järjest kindlamat vormi võtvat kultuurikvartalit, kus on end sisse seadnud uuemad ja vanemad olijad, nagu Genklubi, Tartu Uus Teater, Elektriteater, Müürileht, botaanikaaed, Uus õu.
Kultuuriobjektide ning ka Tartu vana ja nn uue kesklinna ühendamiseks tehti ettepanek rajada kergliiklustee, mis algab botaanikaaiast, möödub Uuest teatrist ja Elektriteatrist (Lai 37), Genialistide klubist (Magasini 5), Jumalaema Uinumise katedraalkirikust (Magasini 1), läbib haridus- ja teadusministeeriumi (Vabaduse pst 9) esist parki, jõuab linnaraamatukogu ja kunstimuuseumini, läbib Raekoja platsi ja ühineb Emajõe-äärse kergliiklusteega, jõudes lõpuks Ahhaa teaduskeskuseni.
Tee jaoks on tegelikult nii füüsiliselt kui ka juriidiliselt ruum olemas, sest Magasini-Munga kvartalis kulgeks see mööda linna omandis olevat üldmaa sihtotstarbega krunti ametliku aadressiga Vabaduse pst 9a ja jõuaks sealt edasi avalikku ruumi.
Teeks vajaminev ruum ei tuleks kellegi arvelt ega nõuaks ka liiga palju maad – mõeldakse paraja laiusega mõnusat ruumi loovat väikest teed, mis võimaldab vaateid ja ruumikogemusi seni suletud olnud kohtades, näidates teistmoodi Tartut.
Seega, vaja läheb vaid linnavalitsuse head tahet, sest kultuurikvartali rahvas on aktiivse tegutsemisega näidanud, et heast plaanist võetakse alati kinni ja abistatakse igat moodi, nii et tulevane kultuuritee jääks headesse kätesse hoida.
Teine sama kvartalit puudutav ettepanek tehti seoses Laia tänava kahesuunaliseks muutmisest kasvanud liikluskoormusega.
Selle all kannatavad ennekõike kergliiklejad, kellele selle pika kvartali lõigus on jäänud ainult kaks ebamugavat ülepääsu. Katmata on muu hulgas olulised käigusuunad, nagu Magasini tänava lõpp ning botaanikaaia peavärav, Uue teatri ja Elektriteatri peauks, mis tähendab, et sebrad on seal, kust üle ei käida ja vastupidi.
Seega oleks mõistlik muuta Lai tänav selles aktiivses osas jalakäijate ja kergliiklejate eesõigusega teelõiguks ehk laiendatud sebraks.
Esmapilgul tundub selline plaan autojuhtidele kindlasti ebaõiglane ja solvav ning autoinimõigusi jalgrataste alla tallav, kuid tegelikult asub kultuurikvartal vanalinnas ning igal pool Euroopas on siin eesõigus autota liikleval inimesel, nii et ka meil selliste kommete juurutamine on üksnes ajaga kaasaskäimine.
«On traagiline, et meie linnad peavad esmajärjekorras majutama autosid – nii seisvaid kui liikuvaid», ohati 44 aasta taguses Horisondis.
Aastad lähevad, aga probleemid tunduvad ikka samad olevat.
Tuleb loota, et Tartu üldplaneering 44 aasta pärast ikka praeguste, tegelikult elementaarsete, vaid poliitilist otsustusjulgust ning järjekindlust nõudvate muudatuste ümber ei tammuks, vaid saaks tegeleda sellega, millega võiks – uuendusliku ettemõtlemisega.