Kümme aastat tagasi, laupäeval, 13. septembril 2003. aastal sõlmiti Eestis 19 abielu. Kahjuks pole teada, kui palju neist paaridest tänini koos elab, aga kindlasti alustasid kõik abiellujad kooselu suurte ja ilusate tulevikulootustega.
Hannes Rumm: üheksateist pulma ja üks otsus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päev hiljem, 14. septembril tehti Eestis veel üks oluline otsus – astuda Euroopa Liidu liikmeks. Täpsemalt tegid selle otsuse rahvahääletusel 555 835 Eesti kodanikku. Ühinemise poolt hääletas kaks kolmandikku ehk 66,86% valijatest.
Kõige lootusrikkamad ja usaldavamad olid Tartu linnas (poolt 72,5%) ja Harjumaal (poolt 69,9%) elavad Eesti kodanikud. Kõige umbuslikumad olid Ida-Virumaa ja Võru inimesed, kuid sealgi hääletas ühinemise poolt 57-58% kodanikest.
Kindlasti ei ole nüüdne Euroopa Liit enam päris see ühendus, kuhu Eesti, Läti, Leedu ja teised Ida-Euroopa riigid kümme aastat tagasi astusid. Selle aja esimeses pooles nautis liit kiiret majanduskasvu, viimastel aastatel sai aga tunda kibedat kriisi.
Kuigi meil on selgelt tunda olnud Euroopa Liitu viimasel ajal räsinud kriisi mõjud, pole avaliku arvamuse küsitluste kohaselt Eesti inimeste usaldus selle vastu üllataval kombel kunagi langenud madalamale kui rahvahääletuse ajal. Viimase arvamusküsitluse kohaselt toetas Eesti kuulumist Euroopa Liitu 74% kodanikest.
Pean selle põhjuseks kolme peamist asjaolu.
Esiteks võrdsustas kuulumine Euroopa Liitu esimest korda pärast 1940. aasta okupatsiooni Eesti riigi ja inimesed Lääne-Euroopaga. Riigina ei ole me enam teise liiga meeskond Euroopa äärealal, vaid meil on rahvusvaheliselt suurem sõnaõigus kui eales varem. Sestsaadik on ka Eesti inimestel lääneeurooplastega võrdsed õigused ja vabadused, näiteks vaba ja turvaline võimalus Euroopas reisida, õppida ja töötada.
Sel vabadusel on muidugi ka ebameeldiv külg, sest kuigi liikumisvabadus on päästnud tööpuudusest ja vaesusest tuhandeid peresid, on see muret tekitavalt hoogustanud ka väljarännet.
Teiseks on inimeste hoiakut mõjutanud euroliidu tugev majanduslik tugi. Eestis ringi sõites näeb kõikjal Euroopa Liidu lippudega märgistatud maju ja maanteid, sest umbes 15% meie riigieelarvest tuleb teiste Euroopa maksumaksjate taskust.
Igapäevaselt mitte nii tuntav, kuid majanduslikult isegi olulisem on asjaolu, et Eesti ettevõtted naudivad piiranguteta juurdepääsu 500 miljoni jõuka elanikuga Euroopa ühisele turule, kuhu müüakse ligi 65% kõigist siin toodetud kaupadest.
Kolmandaks pakub Euroopa Liit meile niinimetatud pehmet turvalisust ehk tuge sellistes küsimustes, mille puhul Eestil üksinda on oma huve palju raskem kaitsta.
Parimaks näiteks on 2007. aasta pronksiöö, mille järel rünnati Moskvas Eesti suursaadikut. Rünnaku peatas toonase Euroopa Liidu eesistujamaa valitsusjuhi Angela Merkeli jõuline sekkumine.
Esimese kümne aasta kogemus on näidanud, et kui Euroopa Liidul läheb hästi, siis läheb hästi ka Eestil. Või nagu ütles hiljuti oma kõnes mõnes liikmesriigis pead tõstvale eurovastasusele viidates Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso: «Kui ollakse ühes paadis, siis on rumal parastada, et teie paadiots lekib.»
Kümme aastat tagasi tuli vastata küsimusele, kas oleme Euroopa Liidu poolt või vastu. Järgmise kümne aasta peale ette mõeldes on võtmeküsimus, millist euroliitu Eesti tahab. Kas sellist, kus tehakse võimalikult vähe koostööd, või sellist, kus tehakse senisest tihedamat koostööd?
Ühes naljas annab seersant noorsõduritele kuuma ilmaga karmi rividrilli tehes järjest käsklusi: «Vasakule pöörd! Ümber pöörd! Paremale pöörd! Ümber pöörd!»
Äkki astub üks sõdur rivist välja ja istub puu alla varju. «Mida sina teed?» röögatab seersant.
«Istun niikaua vilus, kuni te ükskord ära otsustate, kus suunas minema peab.»
Erinevalt sellest anekdoodist on päris elus mõistlik mitte varjus oodata, kuni keegi suuna kätte näitab, vaid kaasa mõelda ja ise otsustamises osaleda.