Tartu ülikooli seeneteadlane Leho Tedersoo sai Eesti Teadusagentuurilt 300 000-eurose uurimistoetuse, selgitamaks kliimamuutuste mõju Eesti, Soome, Rootsi ja Norra seenekooslustele.
Seeneuurijad said hiigeltoetuse
14. september 2013, 21:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti tõid Tedersoo uurimisrühma liikmed Põhja-Soomest Rovaniemi ümbrusest kilode viisi Lapimaa mulda, millest määratakse DNA-analüüsidega kõik proovides leiduvad seeneliigid.
«Kokku tuleb võtta tuhandeid proove, kuni 10 000,» kirjeldas Tedersoo kolmele aastale kavandatud Tartu ja Oslo ülikooli ühise uurimuse välitööde mahtu.
Seeneliike, mida pärast DNA-järjestuste saamist hakatakse spetsiaalse võrdleva arvutiprogrammi abil määrama, arvab Tedersoo saavat kokku mitukümmend tuhat. Neist umbes kaht kolmandikku pole varem kunagi määratud.
Joonistuvate seenekaartide põhjal hakatakse otsima seente lõunast põhja kolimise tendentse, sidudes seda kliima soojenemise andmetega.
Seenestik muutub
Kliimasoojenemise seos lõunapoolsete taime- ja seeneliikide kolimisega Arktika suunas on küll tõestatud, aga seni üsna juhuslike näidete varal, selgitas Tedersoo. Alanud ühisuurimus keskendub küsimusele, mis hakkab tõenäoliselt juhtuma arktiliste seentega Norrale kuuluvatel Teravmägedel.
«Me uurime, kas Arktikas elunevaid seenekooslusi on ka lõuna pool, ja selle põhjal saab oletada, kuidas nad kliimamuutusi taluvad,» täiendas ta.
Samas võivad uurimisandmed võimaldada projitseerida näiteks ka seda, kas poole sajandi pärast on Eestis rohkem neid seeni, mis moodustavad mükoriisa lehtpuudega, ja vähem neid, mis sõltuvad okaspuudest.
«Seda julgen ma küll juba praegu öelda, et meie lemmikseente kadumine mõne põlvkonna jooksul pole reaalne,» lausus Tedersoo. «Kliima soojenedes lehtpuude osa meie metsades ilmselt suureneb, aga kuna kuusk ja mänd on hästi levinud ka märksa soojemas Lõuna-Euroopas, jäävad kindlasti ka need.»
Muutuste näiteks, mis viimaste aastakümnetega Eesti seenestikus sündinud, tõi Leho Tedersoo kaks tapvalt mürgist seent – punaka narmasnuti ja rohelise kärbseseene. Pool sajandit tagasi olid mõlemad Eestis haruldased, nüüd tavalised.
Tedersoo rõhutas samas, et Eesti-Norra uurimisprojekt tegeleb peaasjalikult seentega, mis ei paku inimestele vähimatki gastronoomilist huvi. Ning mitte põhjusel, et uuritaks mürgiseeni, vaid põhjusel, et enam kui 95 protsenti seentest pole silmale nähtavadki.
«Minu lemmik on kivipuravik. Marineeritult,» avaldas Tedersoo ka väikese teadusvälise fakti. «Erilisemat teaduslikku huvi pakuvad mulle trühvlid – nende kunstliku kasvatamise võimaluste uurimine.»
Panus seentemäärajasse
Tartu ülikooli mükoloogiaprofessor Urmas Kõljalg märkis, et Tedersoo uurimisrühma kasutada on uusimad DNA sekveneerimise meetodid.
«Geenijärjestusi, mis selle projektiga määratakse, hakkab kasutama teine rahvusvaheline projekt globaalse seentemääraja arendamisel,» lisas Kõljalg.