Tänapäevane linnaplaneerimine järjepideva ja aktiivse, elanikke kaasava poliitilise protsessina algas Eestis aastatuhande vahetuse paiku, kui linnades ja valdades oli jõutud arusaamisele, et seni pea reguleerimata ehitusturg ei vii asulate arengut alati kõige paremas suunas.
Kohe algusest peale on üks linnaplaneerimise juhtivaid põhimõtteid olnud püüe hoida linnu võimalikult kompaktsena, kuna nii Eesti 1990ndatest kui ka ülejäänud tööstusriikide kogemustest on õpitud, et valg-linnastumine tähendab liikluse kasvu ning nõudlust kalli ja ruumimahuka taristu järele.
Märkida tuleb ka sotsiaalset mõõdet: keskeuroopalikes tihedates linnades on kesklinnadest kujunenud populaarsed elu-, töö-, ajaviite- ja turismipiirkonnad, hajusates Ameerika linnades on need tihti aedlinnade ja ostukeskustega võrreldes arengust maha jäänud ning kannatavad mitmesuguste sotsiaalsete probleemide all.
Headest planeeringueesmärkidest hoolimata on valglinnastumine uue aastatuhande alguses hoogustunud.
Tartu linnas oli 2000. aasta rahvaloenduse andmeil 101 169 elanikku, aga 2011 loendati ainult 97 600. Seega oli linn kaotanud 3569 elanikku.
Neljas ümbritsevas vallas (Tartu, Tähtvere, Ülenurme ja Luunja) aga kasvas elanikkond 15 386-lt 21 954-le ehk koguni 6568 inimese võrra. Tartu linn haldusüksusena on niisiis tühjemaks jäänud, kuigi linnaline asula on üle oma äärte kasvanud.
Miks ei ole arengustrateegiate ja üldplaneeringute üllad eesmärgid suutnud valglinnastumist peatada või isegi märgatavalt aeglustada?
Põhjusi on mitu: fossiilkütuste odavusest tingitud au-tostumine, avaliku võimu nõrkus, kinnisvaraarendajate vastassuunalised huvid, vähene teadlikkus valglinnastumise varjukülgedest ühiskonnas ning kodanike (harjumatusest tulenev) passiivsus linnaplaneerimisel, aga ka teistsuguste visioonide puudumine ja omavalitsusüksuste vähene koostöö.
Ma vaatlen igat seitset põhjust siin lühidalt eraldi, kuna ühte lihtsat retsepti valglinnas-tumise peatamiseks ei ole, kõigile probleemidele tuleb leida omaette lahendused.
Fossiilmajandus
Praeguses ülemaailmses turumajanduses on see põhiline viga, et üldjuhul ei pea kahju eest vastutama tootja, vaid vastutame kõik koos. Tänapäevase fossiilkütustel põhineva liik-lustaristu kahjud inimeste tervisele ja elukeskkonnale on meie kõigi ning ka meie järeltulijate maksta.
Et vähendada fossiilkütuste tarbimist, on maailma linnad kasutanud erinevaid meetmeid, teemaksudest elektrikütusega ühistranspordini.
Tartu-suuruses linnas on kõige tõhusam üksik meede: jala käimise ja rattasõidu võimaluste parandamine. Miski ei takista jalgrattal kujunemast ka Tartus sama tähtsaks liiklusvahendiks, nagu on paljudes Taani ja Madalmaade linnades.
Suhteliselt väikeste investeeringutega on võimalik jõuda olukorda, kus linlaste elukohavalikul saab keskse rolli kodu ja töökoha vahelise jalgtee või rattaühenduse pikkus ja kvaliteet. Siis jääb vähem põhjust kesklinnast kaugemale kolida.
2006. aastast on fossiilajastust väljumiseks valmistuvatel linnakogukondadel olemas ühine üleminekulinnade võrgustik (Transition Towns). Eestist ei ole veel ükski linn võrgustikuga ühinenud, aga Tartu võiks võtta siin teenäitaja rolli.
Üleminekulinna kontseptsioonis on linnaümbrusel oluline osa, aga mitte kiirteede ja kaubanduskeskuste alana, vaid linnaelanike toidulaua katjana ning päikese- ja tuuleenergia tootjana.
Avalik võim
Eestis on linnaplaneerimiseks märgatavalt kitsamad võimalused kui näiteks Soomes.
Põhja pool Soome lahte kuulub valdav osa ehitusmaast tavaliselt linnale, lõuna pool jälle on väga palju väärtuslikku maad eraomanike, peamiselt kinnisvaraarendajate vara. Eesti linnad ei ole ka riigi suhtes sama iseseisvad kui Soome omad, kuna neil puudub maksude iseseisvalt kogumise õigus, nii et isegi kõige jõukamad omavalitsused sõltuvad riigi dotatsioonidest.
Avaliku võimu nõrkuseni on Eestis viinud püüdlus õhukese riigi järele. Selle püüdluse tulemusena ei ole Eestis kasutusel mujal maailmas tõhusaks linnaarengu hoogustajaks osutunud kinnisvaramaksu.
Maksu kasutusele võtmine ülejäänud Euroopa eeskujul tekitaks Tartu linnas tühjalt laiutavate majade omanikes soovi oma kinnisvara müüa.
Samasuunaline mõju oleks ka Tartus päris marginaalseks jäänud maamaksu tõstmisel: müügile jõuaksid linnasisesed tühjad krundid, mille omanikud praegu ootavad rahulikult maa hinna tõusu. Tulemusena maa hind linnas hoopis langeks, mis jälle hoogustaks ehitamist linna sees ja vähendaks survet ümbrusvaldades.
Avaliku linnavõimu tugevus ei tähenda alati paremat linnaplaneerimist. Näiteks Soomes, kus linnad on kõige hõredamad ja laialivalgunumad kogu Euroopas, tekkis kiire linnastumise ajastul, 1970ndatel olukord, kus maakasutust väljaspool linnu ei peetud vajalikuks kuidagi piirata – ruumi on ju Soomes palju.
Palju paremini on linnad suutnud oma kompaktset ja tõhusat struktuuri säilitada Lääne-Euroopa vanades tööstusriikides, kus on juba pikk traditsioon reguleerida ehitustegevust mitte ainult linnades, vaid eelkõige väljaspool linna, kuna külakeskkondade ning väheste metsa- ja niidumaade püsimajäämist on peetud elutähtsaks.
Eestis on linnaplaneerimine kahjuks seni piirdunud linnasiseste regulatsioonidega ehk samamoodi kui Soomes, kuid veel väiksemate mõjutusvõimalustega.
Arendajate huvid
Viimase paari aasta jooksul on Tartus avalikkusse kerkinud mitmed juhtumid, mis on näidanud kinnisvaraäri tegelaste lähedasi sidemeid linnavõimuga.
Linnaelanike õigused on põrganud kokku kinnisvaraarendajate ärihuvidega, aga linn on elanike toetamise asemel hoopis takistanud nende püüdlusi oma õiguste kaitseks. Konfliktid on tekkinud peamiselt ajaloolise asustusega linnaosades, Supilinnas ja Karlovas.
Nähtamatum, aga pinna all veel teravam vastuolu on kinnisvarafirmadel ja linnakogukonnal linna äärealadel. Kinnisvaraäril on kõige lihtsam toimetada linnast väljaspool, kus regulatsiooni on vähe ja olemasolev ei sea ehitamisele piiranguid.
Põlluarendustel on ka kasutegur kõige suurem, kui krundid on juba enne linna laienemist odavalt kätte saadud. Aga uute elanike teenindamiseks vajalik taristu jääb kõigi linlaste maksta ning linlaste puhke- ja virgestusalad väljaspool linnapiire jäävad aina kaugemale eramajade ja autoteede taha.
Selge on, et linna valitsemine peab saama endisest tugevamalt linnaelanike enda kätte, nii et erakondade ja äriringkondade omavahelised sidemed otsuseid ei mõjutaks.
Lisaks tuleks suurendada arendajate huvi ehitada linlikku struktuuri kesklinna, aga vähendada ka põlluarenduste ligitõmbavust.
Tartu kui tiheasustusega asula elanike juurdekasv on sedavõrd väike, et uut kinnisvara ei ole üldjoontes üldse vaja ehitada kesklinnast väljapoole, isegi mitte Supilinna või Karlo-vasse. Ümbrusvaldadest rääkimata. Plaanid laiendada Lõunakeskust või lausa asutada uusi ostukeskusi Ringtee äärde tuleks maha matta.
Teadlikkus
Valglinnastumine on Eestis üsna värske fenomen, millega seotud probleemid ei ole veel avalikkuses suurt kajastust leidnud. Aiaga eramut peetakse isegi linnaoludes ihaldusväärseks elukeskkonnaks, millega seostub mõte looduslähedusest ja oma ruumist.
Ka Soomes, kus valglinnastumine algas paar aastakümmet varem, on alles viimasel ajal tärganud püüdlus urbanistliku keskkonna poole. Helsingis on valglinnastumine juba mõnda aega aeglustunud, aga pööre toimus 2012. aastal: üle pika aja kolis rohkem inimesi linna kui linnast välja. Isegi lastega perekonnad kolivad vanadesse asumitesse, kus laste vajadusi võetakse linnaplaneerimisel varasemast rohkem arvesse.
Tähtsaimaks ajendiks on olnud tähelepanek, et piisavalt väikeses linnas teeb tihe linlik struktuur looduslähedase elamise võimalikuks kõigile selle elanikele.
Kui linnas ehitada elumaja olemasolevate teenuste kõrvale, jääb linna ääres ehitamata mitte ainult sama palju eluruume, vaid jäävad ära ka palju suuremat ruumi nõudvad ühendusteed, tänavad, ostukeskused ja parkimisplatsid, nii et loodus ulatub linnale ligemale.
Osalemine
Tartlased ei ole eriti aktiivsed linnaplaneerimisel osalejad, kuigi seaduslikud võimalused selleks on olemas.
Näiteks uue kaubamaja kuju oleks aktiivsetel kodanikel olnud võimalik tuntavalt mõjutada planeeringuprotsessi kaudu, aga võimalus jäi kasutamata. Süüdistada ei saa siiski keskmist linnakodanikku. Linnaplaneerimine kodanike, maaomanike ja linnavõimude koostööna on Eesti oludes suhteliselt värske ning endise käsumajandusega võrreldes täiesti vastupidine protsess, mille tutvustamisele linnavõimud ei ole panustanud.
Olukorda oleks võimalik muuta, andes linnakodanikke esindavatele vabaühendustele linnaelu puudutavates otsustes endisest rohkem volitusi.
Hea näide on 215 000 elanikuga Freiburgi linn Saksamaal, kus linnaelanikud on alates 1970ndatest nii naabruskondade kui ka linnapoliitika valdkondade tasemel organiseerunud ning mõned tähtsad otsused on tehtud rahvahääletuse alusel.
Visioonid
Probleemidele reageerimiselt tuleks jõuda nende ennetamiseni. Ärijuhtimist õppinud teavad, et keskkonna muutudes saavad kõige esimesed ja paindlikumad kogukonnad muutusest kõige rohkem kasu.
Tartul on kõik eeldused saada eeskäijate hulka: elanikkond on väga haritud ja suhteliselt noor ning Tartus saab linnaplaneerimist õppida ja uurida ülikoolis. Linn ei ole ka veel liiga laiali valgunud, et suunda edukalt vahetada. Soome linnadega võrreldes on Tartu veel kompaktne ja terviklik, Tallinnaga võrreldes on Tartu liiklusprobleemid veel mõõdukad. Freiburgi mudelit kohandades oleks siin võimalik väga palju võita.
Praegune stagnatsioon ja visioonide põud ongi ainult pinnapealne: visioone on, kuid need ei ole veel linnavõimude kätte jõudnud, vaid elutsevad ikka akadeemilistes vestlustes ning linnaosaseltside, Uue õue, Tartu liiklejate koja, rohelise liikumise ja teiste vabaühenduste sees. Tartu linn peakski rohkem vabaühendusi kuulama, ning mitte ainult üksiklahenduste puhul, vaid laiemalt linnaideaalide kujundajana.
Koostöö
Tartu linna positiivse arengu eelduseks on, et linn ei laiene, vaid mõnevõrra tiheneb. Selles on võtmeküsimuseks koostöö üle linnapiiride.
Tartu linn kui tiheasustusega asula ulatub juba oma halduspiiridest välja, hõivates üle 110 000 elaniku. Seega ei saa Tartu linna enam planeerida, võtmata arvesse ümberkaudsetes valdades toimuvat. Iga uus ostukeskus ja elumaja Tartu piiri taga toob lisa Tartu liiklusummikutesse ja vähendab kesklinna ligitõmbavust.
Ümbrusvallad saavad valg-linnastumisest teatud kasu, toovad ju uuselanikud ja kaubanduskeskused maksutulu juurde. Uute elamualade tekkimine tekitab ka kulusid, kui nende linnataristu tuleb päris nullist üles ehitada. Seni on linnade laienedes positiivse rändesaldoga kõrvalvallad siiski olnud valdavalt kasusaajad.
Parimad tingimused valg-linnastumise peatamiseks on linnal, mille haldusala katab linna kogu töölkäiguala. Ühendades neli või viis ümbrusvalda Tartuga, oleks sündinud suurüksusel võimalik panna paika piir, millest väljapoole uusehitust ei lubata.
See regulatsioon oleks siiski teostatav ka maakondlikul planeerimisel, ning juba selline regionaalne koostöö oleks Eesti oludes päris uus. Koostöö valdade vahel peab olema tõhus ning jõudma konkreetsete reegliteni linna arendamisel.
Linnaehituslik piir, mis rangelt reglementeerib uusehitust väljaspool linnaala, on kasutusel paljudes Euroopa ja Ameerika riikides. Ameerika Ühendriikides võttis sellise piiri (Urban Growth Boundary) esimesena 1958. aastal kasutusele 290 000 elanikuga Lexington, mida peetakse Ühendriikides kõige paremini planeeritud linnaks.
Olulisimaks motiiviks piiri loomiseks oli kaitsta maaelu, eriti hobusekasvatust, mis oli tollal Lexingtoni ümbruse peamine elatusallikas.
Kuni Tartumaal valdade ühendamiseni ei jõuta, tuleb mõelda regulatsioonile Tartu ja ümbrusvaldade vaheliste kahepoolsete lepingute abil, milles on valdadele tagatud osa valglinnastumise peatumisest saadud kasust.
Tartu linn saaks näiteks toetada ümbrusvaldade muinsuskaitset, turismiteenuseid ning rattateede ja matkaradade arendamist. Tartlaste lähiturismi perspektiivid paraneksid märgatavalt, kui maapiirkondade ja maastike omapära säilimine linnapiiri taga oleks tagatud.