Makaroniinglite maaletooja Marja

Ei. Ainult nüüd, kui mul on väike Lilli, tahaks talle lähemal olla. Lilli jäi just esimest korda haigeks. Mõtlesin, et kui oleks lähemal, saaksin aidata.

See on sama raske või lihtne kui Soomes. Mul ei ole siin paberite ajamise või ametnikega mingeid raskusi tekkinud. Mul on kaitseinglid, sest muidu poleks kõik nii hästi läinud. Ma küll ei tea, kes need kaitseinglid on, aga nad on olemas.

Kuidas teil kõrvalises Ranna külas külalistemajaga läheb?

Mu Marja Maja töötab neljandat aastat, kevadest sügiseni on see rahvast täis.

Raha on muidugi tähtis, seda peab olema. Aga ega raha ikka kõige tähtsam kah ole. Kõige tähtsam on see, et teed endale meeldivat tööd. Väikse külalistemajaga ei saa kunagi rikkaks. Eks mul on siin olnud ka paar-kolm sellist talve, kui olin väga vaene.

Kuidas te siis ära elasite?

Mul on ju kaitseinglid, kuskilt sain ikka pisut raha ja tulin toime. Õnneks on mu lapsed juba suured, vastutan vaid enda eest. Olen ise oma elu selliseks teinud. Saan otsustada, mida teen ja kuidas teen. See on tegelikult kuninglik elu.

Mida lapsed sellest arvavad?

Kui teatasin neile, et mul on Alatskivil uus koht, siis nad hakkasid naerma – ema, jälle sa mässad. Nad elavad mulle väga kaasa. Lastel on kõigil hästi läinud, nende pärast ei ole mul mingit muret. Ega ma elakski siin, kui neil oleks suured raskused.

Kas eesti keelt õppida oli raske?

Ei, õppisin selle elu käigus. Ma ei oskaks nii elada, et ei saa küla inimestega rääkida. Nüüd õpetan Palamuse rahvaülikoolis eestlastele soome keelt ja see on vahel täitsa raske, sest ma ei ole ise ju eesti keelt õppinud.

Eestikeelsete raamatute lugemisega saan hakkama, aga kirjutamisega olen kimpus. Mul on kergem võtta telefon ja rääkida kui kirjutada.

Korraldasite Palal kindakirjavõistluse ja tantsite kohalike naistega rahvatantsu. Kas teil on veel hobisid?

Ma ei ole enam naistega koos käsitööd teinud. Alatskivi koht on nüüd kogu mu elu ja võtab väga palju aega ära. Jätsin ka rahvatantsus käimise, sest puudusin palju. Aga Alatskivi naised juba kutsusid mind tantsima. Järgmisel talvel lähen, sest see on hea võimalus õppida tundma inimesi ja kohalikku elu.

Suur hobi on mul vanade asjade kogumine, ma ei osta peaaegu midagi uut. Vanad asjad räägivad oma lugusid ja nii on vana elu ikka meiega.

Eestis on mul tekkinud veel üks hobi, heategevus, korraldan seda koos Soomes alkohoolikute hooldekodu pidava sõbraga. Mõned küsivad, kas seda on vaja, aga näen, et on küll veel vaja. Ja kui ei olegi vaja, siis usun, et inimestel on hea meel, kui nad väikse kingi saavad. Ja soomlastel on hea meel, kui saavad kinkida.

Kui erinev on Soome ja Eesti maaelu?

Soomes ei ole maal nii palju vaesust kui Eestis. Seal on inimestel olnud töökohad ja nende pensionid on väga head. Loomulikult on ka Soomes joodikuid, kes ei saa hakkama, aga neid on igal pool.

Ka vanurite elu on Soomes palju parem, seal on head hooldekodud. Soomlased maksavad hooldekodule oma pensionist 80 protsenti, ülejäänu jääb inimesele taskurahaks. Lapsed ei pea hooldekodule ema-isa eest maksma. Soomes on elu kindlam, vana inimene saab oma elu väärikalt lõpuni elada.

Mu õde elab maal, ta peab paarikümmet lehma. Praegu elab õel kodus veel neli last ja kogu pere elab jõukalt. Eestis on väikse taluga äraelamine üsna raske.

Kuidas jõule peate?

Mu lapsed ja lapselaps Lilli tulevad jõuluks minu juurde. Panin joulukinkku ehk singi, 12-kilose sealihatüki juba soola, pistan selle 23. detsembri õhtul 125-kraadisesse ahju ja jätan ööseks sinna. Hommikul on majas singi lõhn. Mu pojad lähevad siis kohe ahju juurde ja hakkavad lihaleemega leiba sööma.

Soomlastel on väga tähtis ka jõulusaun, kus käiakse 23. detsembri õhtul.

Miks te nii vara alustate?

Soomes peavad jõululaupäeval kella 12-ks kõik tööd tehtud olema, sest siis kuulutatakse Turu linnas välja jõulurahu. Keskpäeval on kõigil telekad lahti ja vaadatakse jõulurahu kuulutamist. Siis joome natuke glögi, krõbistame piparkooke ja sööme riisiputru, kuhu on peidetud üks mandel. Kes selle saab, sellega juhtub järgmisel aastal midagi head. Riisipudru juurde teen puuviljasuppi. Joome kohvi ja naudime elu.

Millal joulukinkku lauale tuuakse?

Õhtupoolikul jääb keegi koju kartuleid keetma, teistega lähme kas Kodavere või Alatskivi kirikusse. Sealt tulles loeme enne söömist alati jõuluevangeeliumi ja laulame. Kõigepealt sööme kala, näiteks kilu või heeringat, isetehtud rosoljet. Siis toome lauale kinkku, kaalikavormi, kartulivormi, ka herned on väga tähtsad. Mingi hea magustoit peab kah olema. Siis tuleb jõuluvana.

Mida jõuluvana toob?

Kingitakse seda, mida on vaja, aga mitte väga praktilisi asju.

Kas Eesti ja Soome jõulud on erinevad?

Mul on tunne, et Eesti jõulus pole sellist hinge, sellist püha, nagu on Soomes. Meil on väga tähtsad jõuluevangeelium ja laulud.

Teil on jõulust vaimulik pool puudu. Ja need teie päkapikud huvitavad meid alati, sest Soomes ei ole neid igal pool, teil kannab aga isegi mõni bussijuht päkapikumütsi.

Mis ostmisse puutub, siis see kuulub nii Eesti kui Soome jõulude juurde, aga minu meelest käib Eestis jõulude ajal kõvem ostmine kui Soomes. Kuid samas – kes siis ei taha kingitusi teha ja neid saada!

Armas ja naljakas

Marja Korpimäki tõi mullu Soomest kaasa väikse ingli, mida saab kuuse külge riputada. Kes inglit lähemalt silmitseb, avastab üllatusega, et selle tegemiseks on kasutatud erineva kujuga makarone.

Et inglid ka Peipsi ääres kanda kinnitaksid, tegi Korpimäki töötutega tegeleva Voore aktiviseerimiskeskuse Pala töötoale ettepaneku hakata makaroniingleid tegema. «Oleme neid teinud oma pool tuhat, aga ikka on vähe, need lähevad nii hästi,» ütles Pala töötoa tugiisik ja koos Korpimäkiga rahvatantsu löönud Maret Peramets.

Mis Marja Korpimäkisse puutub, siis on ta Pera-metsa sõnul Pala kandis täitsa oma inimene. «Ta tunneb kõiki meie töötuid ja on neid Soomest toodud asjadega palju aidanud,» rääkis ta.

On aidanud teisitigi: näiteks korraldas rahvatantsijatele esinemise Soomes ja viis osa Pala valla inimesi oma kulul õe tallu Soome maaeluga tutvuma.

Ranna rahvamaja perenaine Ljubov Raimla ütleb Marja Korpimäki kohta lühidalt – väga hea südamega inimene. «Ta ei ütle kunagi abist ära,» selgitas Raimla. «Marja tõi meie rahvamajja mikrolaineahju, vanadele on ta toonud ratastoole. Ta käib meie memmede sünnipäevadel, on alati lõbus. Selliseid inimesi nagu Marja pole palju, meil ei ole kellelgi halba sõna ta vastu.»

CV

• Sündinud 12. juulil 1950 Helsingis.

• Lõpetanud Jyväskyläs gümnaasiumi ja restoranipidamise instituudi.

• Töötanud restorani administraatorina, pidanud oma kodus Vihtis laste kasvatamise kõrval riidekauplust ja hiljem kangaste hulgiladu.

• 2000. aastal ostis Pala vallas Ranna külas maakivihoone, kuhu tegi külalistemaja.

• Lahutatud. Tütar Taru on toitumisteadlane, vanem poeg Eero töötab puuetega laste koolis abiõpetajana ning noorem poeg Timo õpib ohvitseriks.

• Timo kümnekuuse tütre Lilli vanaema.