Olen teatris näinud naisi, kellel on koer kaasas. Need väikesed kohikuke haugatusega pudeliharjad pidavat olema avalikel üritustel kekutamise koerad. Niisiis on koerad meie teatrisse sisse lastud, sest ju nad kuuluvad teatris käimise kultuuri juurde.
Pulgakommide ja lastega on lood segasemad. Käisin oma naise ja kolme lapsega
Vanemuise suures majas «Pähklipureja» balletietendust vaatamas. Me ei jõudnud
enne söömas käia ja et kõigepealt tuleb lahendada vajaduste püramiidi jalamil
olevad probleemid, siis lootsime puhvetist midagi soolast hamba alla saada. Aga
ei, seal ei olnud pirukapoegagi. Valikust meenub kaht sorti koogikesi, Geisha
šokolaad ning Surramurra pulgakomm.Surramurra on eriti suur pulgakomm, mille lakkumisest jõuavad lapsed parasjagu nii palju ära tüdineda, et kleepuvaks muutuvad istmed teie autos ja mööbel kodus. Minu vanem tütar ostis endale oma raha eest ühe Surramurra. Enne etendust konfiskeerisin tütrelt pulgakommi, sest ei pea Surramurra limpsimist teatris heaks tooniks. Loomulikult puhkes konflikt. Vaheajal ostis ka poeg – vanuselt keskmine – Surramurra pulgakommi, sest kui õel on, siis miks tema peaks kehvem olema. Et meie kõige väiksem laps on aastane ega oska veel balletist suurt lugu pidada, siis otsustasime pakkuda pulgakommi talle etenduse ajal rahusti pähe limpsimiseks. Kohe ilmus välja kohanäitaja, kes käskis Surramurra ära panna. Juba uksel oli ta öelnud kõigile lastele, et etenduse ajaks pandagu pulgakomm heaga ära. Aga miks Vanemuine üldse müüb pulgakomme? Äkki teeks testi, kas laps jõuab Surramurra paarikümneminutilise vaheaja jooksul fuajees ära konsumeerida. Siis võiks veel testida laste reaktsioone: mis juhtub, kui vanemad peavad neilt pulgakommi järsku ära võtma. Ja siis võiks uurida selle inimese aju, kes mõtles välja, et just teatripuhvet on Surramurra müümiseks sobiv koht.
|
