Kolm keskaegset ruumi, rikkalikult ahjukahleid, hulk toidunõusid ja Põhjasõja-aegne töökorras kahuripomm – need tänavuse arheoloogia-aasta põnevaimad leiud annavad uurijatele tööd aastateks.
Teatrimaja oli arheoloogidele kullaauk
15. detsember 2009, 11:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tartu kõigi aegade kõige terviklikumalt säilinud keskaegse hoone ruum, mis on maa seest välja kaevatud,» tõstis Tartu linnaarheoloog Romeo Metsallik kõhklemata esile mänguasjamuuseumi teatrimajas olnud väljakaevamised, mis tema meelest tänavusest arheoloogia-aastast kõige olulisemana meelde jääb. Keskaegsetest hoonetest ei ole Tartus palju nähtavat säilinud, kui Jaani kirik ja toomkiriku varemed välja arvata.
Kaevamisi juhtinud Aivar Kriiska täpustas, et ühest elamust kaevati välja suisa kaks ruumi ja teisest elamust ruumi osa. Keskaegseid ruumiosi on Tartus avatud tema sõnul mõnes kohas ka varem, aga et hooned nii suures mahus on säilinud, oli üllatus.
Kõik osad on kaks meetrit kõrged ehk säilinud on alumise korruse müürid põhikorruse alustaladeni. On vaheseinu, on aknaavad ja trepp, mis viib alumiselt korruselt põhikorrusele, lisaks kerishüpokaustahi ehk keskaegne küttesüsteem.
Lugu selgineb
Kriiska ütles, et lugu on selgeks saamas. Selles paigas on vähemalt 14. sajandi alguses olnud puithooned, aga võib-olla ka juba 13. sajandi lõpus.
Seejärel, 14. sajandi keskpaigas (kinnitavad radiosüsiniku meetodi uuringud) on asemele ehitatud kivist majad, mis tõenäoliselt said Põhjasõjas kannatada. Kui 1753. aastal tänapäevani säilinud maja ehitama hakati, kasutati keskaegsed müürid ära.
Maja ehitati nende peale, osa ruume ja kahe maja vaheline osa tehti keldriteks, osa ruume täideti ehitusprahi ja sodiga. Seetõttu on arheoloogilist leiumaterjali rikkalikult alates 16. sajandist kuni 18. sajandi esimese pooleni. On tavalisi leide ja haruldasi ning seejuures hästi palju – üle kümne tuhande eseme ja nende fragmendi.
Eriti väärtuslikuks hindas Kriiska rikkalikku kahhelkivide materjali, mille uurimine on alanud. On reljeefseid kive inimese kujutisega ja taimsete ornamentide motiive. Võimalik peaks olema teha õige mitme kahhelahju rekonstruktsioonid ning anda kahhelahjude uurimisloole üsna palju lisamaterjali.
Seni veel ei ole selge see, mitme ahju kivid need on, kes need tegi või kust need pärinevad.
Põnevaks hindas Kriiska ka Põhjasõja ajast pärit suurt pommi, mis oli miskipärast jäänud lõhkemata. Uuringud on alanud ja praeguseks on pommi seest uurimiseks välja võetud ka püssirohi.
Ümara pommi sisse oli puistatud püssirohi ja ava ette löödud puupunn, mis oli seal nüüdse leidmiseni. Sõja ajal pandi linna heitmise eel samast avast sisse süütenöör ja süüdati.
Kolmas uurimissuund, millega töö käib, on laua- ja keedunõud.
Terveid ja tükkidest kokku kleebituid on kümmekond, lisaks hulgaliselt fragmente. Lisaks neile savinõudele on ka klaasist jooginõude detaile.
Neljas uurimissuund tegeleb kompleksi arheoloogiaga.
Kriiska ütles, et selge on, et need olid keskaegse kodaniku elamud, aga tõenäoliselt ei saa kunagi täpsemalt teada, kes seal elasid. Küll aga tuli keskaegse kodanikumaja kohta palju infot. On ka münte ja ehteid, nii et uurimismaterjali jagub aastateks.
Valik leidudest jõuab teatrimaja avamise ajaks ka sealsesse väljapanekusse.
Küüni tänava pomm
Põhjasõja-aegse pommiga üllatas uurijaid ka Küüni tänav, mis tänavu sügisel sai uue sillutise. Arheoloog Rünno Vissak ütles, et pomm oli tükkidena jäänud just sinna, kuhu see kukkus.
Arheoloogidele oli suur rõõm ka keskaegsete hoonete alusmüüride väljapuhastamine, milles nii akna- kui ukseavad. Oli iseloomulikke esemeleide ja avati ka muinasaegset kultuurikihti.
Kuigi linnavalitsusel oli plaan hoonete müüre ja ka Põhjasõja-eelset tänavasillutist läbi klaasakna vaatamiseks panna, on müür ilmastikumõjude eest kaitsmiseks uuesti maha maetud.
Vissak osales ka uuringutel Vanemuise tänaval, kus uushoone ehituse tõttu kaevati pikk kraav.
Arheoloogi meelest on kõige põnevam, et nüüd on võimalik kihtide ristlõigete abil omavahel ühendada kaubamaja krundi, postimaja ala ja Vanemuise-Ülikooli nurka kerkiva uushoone ala kaevamistel saadud teadmine.
«See on ülim rõõm, kui kasutada püha Franciscuse määratlust,» ütles Vissak.
Esemeleidude poolest oli kaevand tavaline.
Üks mõistatus ilmnes ka. Nimelt tuli otse praeguse Ülikooli tänava keskelt ilmsiks savi võtmise auk, aga Vissakut huvitab, kust kohast siis tee kulges. Linnamüüris värav ju oli. Muidugi on Vissaku sõnul ka võimalik, et savi kaevandamine käis 13. sajandil ja värav tehti 14. sajandil.
Ootamatu savinõu
Akadeemia tänavalt tulid lasteaia tehnovõrkude rajamisel välja 11.–13. sajandist ehk noorema rauaaja perioodist pärineva keraamilise nõu tükid. Romeo Metsallik ütles, et sellest kohast ei leitud ei kultuurikihti ega sütt, mis viitaks lõkkekohale. Ta lisas, et tol ajal olid selles kohas ilmselt põllud, mitte asula, ja võimalik on, et nõuga oli toitu kaasa võetud.
Kildudele pöörasid tähelepanu seal tööd teinud firma Giga töötajad.
Küll on tolle ajastu kultuurikihti varem leitud paarsada meetrit eemal Koidula tamme juurest, mis kasvab Akadeemia, Pepleri, Tiigi ja Vanemuise tänavaga piiritletud kvartalis. Kultuurikiht oli umbes 70 sentimeetri sügavusel.
Leitud kildudest nõu kokku panna ei õnnestu, küll lasevad need aimata selle kuju ja seda, et 10-sentimeetrise läbimõõduga nõu oli kaetud ebakorrapärase joonornamendiga .