Annelinn, vähemalt selle esimene ots, on täitsa inimväärne koht, kinnitab maalikunstnik ja õpetaja Maret Kuura, kes elab Anne tänava 118 korteriga majas.
Annelinlane harjub naabri pesumasinaga ära
15. detsember 2009, 11:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mõni inimene ütleb, et Annelinn ahistab, aga mina küll nii ei tunne,» ütleb 16 aastat Annelinnas elanud Maret Kuura (Suurmets) rõõmsalt. «Meie maja ühe poole peale jääb viis väikest armast maja, uus jalakäijate sild tõi kesklinna hästi lähedale, kanali ääres on mõnus jalutada, poed ja koolid on lähedal.»
Oma majast rääkides märgib Maret Kuura, et seal elab veel üsna palju põliselanikke, samas lisandub kogu aeg ka uusi tulijaid. «Vene keelt kuuleb nüüd Annelinnas vähem ja noori on siin üha enam,» lisab ta. Muidu tuksub sealne elu aga nii nagu juba aastakümneid: hommikul massid lähevad ja õhtul massid tulevad.
Et maja seinad kostavad hästi läbi, teab ta nii mõndagi oma naabritest ning nemad temast. «Ikka tead, millal pesu pestakse ja koristatakse, millal väiksed lapsed magavad,» naerab Maret Kuura. «Aga sellega harjud samamoodi nagu kodu kõrval oleva raudteejaamaga. Ühel hetkel enam ei märka võõraid hääli.»
Üsna tühi kelgumägi
Mis lastesse puutub, siis nende elu pole Annelinnas roosiline. «Lapsed ei käi enam nii palju väljas nagu meie oma ajal,» kinnitab Maret Kuura. «Kui lähen tütrega kelgumäele, pole seal peaaegu mitte kedagi. Kui väike olin, tuli kelgumäel järjekorras seista, et saaks alla sõita.»
Ja kui poisid mängivad õues jalgpalli, ilmub ikka mõni memm aknale, kes hõikab: «Minge ära, see pole teie muruplats!»
Rahutumad lapsed
Annelinna eripära ongi see, et seal elavad lapsed on natuke rahutumad, märgib praegu Tamme gümnaasiumis õpetav Maret Kuura, kes varem töötas ühes Annelinna koolis.
«Ei tea, ehk mõjub lastele see, et õhtul kodus on neil ühel pool valgustatud maja ja teisel pool valgustatud maja. Neil ei ole justkui õiget puhkust...»
Annelinna korterit mõne teise linnaosa korteri vastu Maret Kuura vahetada ei kavatse, sest korterielu on korterielu igal pool.
Kui raha oleks rohkem, elaks ta meelsasti ridaelamus või oma majas, sest siis oleks rohelust rohkem ja ka lapsel on aiaga piiratud majas turvalisem kasvada.