Esimene Tartu maja peab senimaani hästi vastu

Vilja Kohler
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Armula ja Ants Järv kolisid Annelinna ehitatud esimesse nn Tartu majja elama 1975. aasta aprilli lõpus.
Armula ja Ants Järv kolisid Annelinna ehitatud esimesse nn Tartu majja elama 1975. aasta aprilli lõpus. Foto: Margus Ansu

Päris esimese nn Tartu maja ehitamisel esines küll probleeme, kuid vaatamata sellele on Kalda tee 22 viiekorruseline hoone kenasti vastu pidanud juba pea 35 aastat.


 «See oli Tartu majaehituskombinaadi katsemaja,» räägib oma kodumajast täna 81. sünnipäeva pidav kirjandusteadlane Ants Järv. Esimest korda käis ta koos toona õpetajana töötanud abikaasa Armula Järvega (83) tulevases kodus 1974. aastal, kui 75 korteriga majast olid püsti vaid seinad.



Tol ajal tuli korteri saajatel teha ehituse ajal kindel tundide arv ühiskondlikku tööd. Ühes korteris oli paneel valesti läinud ja Ants Järv pidi selle sisse elektrijuhtmetele soone raiuma, muidu poleks korterisse saanud elektrit panna.



Probleeme oli teisigi: kuna maja on üsna tümal pinnal, tõmmati viies korrus klambritega kinni. Kuid elu on näidanud, et õnneks tehti seda tööd asjata. «Maja on väga hästi vastu pidanud,» kinnitab Ants Järv. Ainus suurem töö on olnud torude vahetus, mis tehti ligi viis aastat tagasi.



Alguses oli võõras


Enne elasid Järved veetornis, Pätsu ajal ehitatud kena viietoalise korteri kahes toas, kus olid kõrged laed ja parkettpõrandad. Aga siis tahtis veevärk seda korrust ametiruumideks teha ja Järvedele eraldati korter Annelinna.



«Alguses oli siin küll kõik väga võõras,» tunnistab Armula Järv. «Olime ju elanud peaaegu kesklinnas. Siia ei käinud tol ajal eriti bussegi.»



Tol ajal oli teisiti palju muudki. Näiteks Järvede kõrvaltrepikotta kolinud sõjaväelasele, Tšetšeenia tulevasele presidendile Johhar Dudajevile tuli igal hommikul auto treppi ning suurt osa Annelinnast polnud olemas.



«Rõduga toa aknast paistis heinamaa ja selle taga rukkipõld,» kirjeldab Armula Järv toonast vaadet. «Siin polnud koole ega lasteaedu. Ihastesse sõitsime suuskadega mitu aastat otse, siis ehitasid soomlased Sõpruse poe tee peale ette.»



Paberil on kõik hea


Annelinnast rääkides märgib Ants Järv, et teeneline arhitekt Mart Port on selle linnajao paberil ilusti läbi mõelnud, kuid reaalne elu on apse täis. «Inimesed on siin autodega suures hädas, neid pole kuhugi panna,» selgitab ta. «Arhitekt oleks ka tol ajal pidanud arvestama, et iga korteri juurde käib auto.»



Oleks pidanud arvestama ka sellega, et inimesed lähevad bussi peale otse, mitte mööda suuri ringe tegevaid teid. Näiteks üks otsetee kulgeb aastakümneid üle Järvede maja ees oleva muruplatsi.



Laias laastus on abikaasad oma elukohaga rahul, sest nende kandis on kõik vajalikud asjad käe-jala juures. Annelinna keskel ja tagumises otsas elavatel inimestel on aga halvem, sest bussipeatused ja keskus jääb neist kaugemale, ütlevad Järved.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles