Kalev Sepp: Eesti Maaülikool ja elamisväärne Eestimaa

Mullu sügisel toimunud Eesti Maaülikooli arengukonverentsil «Eesti maa – elamisväärne ja igikestev» küsis president Toomas Hendrik Ilves: «Millist Eestit me tahame? Kas üht suurlinna, paari niinimetatud regionaalkeskust ja suurt tühja ääremaad? Või tahame me sellist Eestit, kus oleks kõikjal võimalik elada, tööd teha ja lapsi kasvatada?»

Meie arengu võtmesõna on koostöö. Tahame teha koostööd teiste ülikoolidega Eestis ja välisriikides, samuti ettevõtlussektori ja omavalitsustega. Olulisemast olulisim on aga oma ülikooli sisene koostöö.

Mis siis meid seob ühtseks meeskonnaks? Kindlasti ühised väärtushinnangud. Kuid mitte ainult. Teadus- ja õppetöö valdkonnad on maaülikooli instituutidel erinevad, kuid sisuline pool peab saama senisest ühtsemaks.

Esmaseks ülesandeks rektorina pean toiduketialase kompetentsikeskuse loomist, mis liidaks kogu ülikooli teadustegevust.

On ju maaülikoolis olemas pädevus alates loodusressursside kasutamisest, taime- ning loomakasvatusest ja tehnoloogiatest (tehnikateadusest) kuni toidu kvaliteedi ja majandusküsimusteni. Seda potentsiaali pole seni suudetud täielikult ära kasutada, kuid vastava keskuse loomine annab kindlasti uue arengutõuke kõikidele maaülikooli instituutidele.

Kui suudame välja pakkuda terviklikke lahendusi, muutume kindlasti eelistatud koostööpartneriks nii era- kui ka riigisektorile.

Maaülikool ei ole enam ammu pelgalt traditsioonilist põllumajandusharidust andev ja -teadust viljelev asutus, vaid ülikool, mis on oma tegevusnišši täiendanud maaelu arengu küsimustega ja jätkusuutliku Eesti teemadega.

Viimastel aastatel on maaülikoolis arendatud sihikindlalt vanu ja loodud uusi õppekavasid, määratletud vastutusvaldkonnad teaduses, uuendatud teaduse- ja õppe infrastruktuuri.

Oleme teadlikult võtnud ühiskonnas aktiivse rolli jätkusuutliku Eesti kujundamisel, et säiliks rahvuslik kultuuriruum, suureneks inimeste heaolu ja keskkonna kvaliteet, suureneks ühiskonna sidusus ja ökoloogiline tasakaal.

Meie uurimisrühmad ning liidrid peavad saama eestvedajateks ja -kõnelejateks maaülikooli vastutusvaldkondades: põllumajanduse, toiduohutuse, loomatervise, metsanduse, kvaliteetse elukeskkonna, keskkonnakaitse, maastikukorralduse, taastuvenergeetika, säästvate tehnoloogiate ja maaelupoliitika ning -majanduse alal.

Kuidas neis asjus edu saavutada? Ikka ainult ühisel jõul – kõrghariduse, teaduse, ettevõtluse, kohalike omavalitsuste ja riigistruktuuride koostöös.

Nagu näha, on vastutusvaldkondade loetelu pikk ja seega maaülikooli tegevustanner ülimalt lai. Meie süvatähelepanu all on mets, muld, siseveekogud, loodusväärtused, põllumajandus, loodusressursid, maastikukihid, bioloogiline mitmekesisus kogu Eestimaal.

Heites pilgu Eesti kaardile, näeme, et suurem osa sellest on seotud meie teadlaste-õppejõudude igapäevatööga.

On ju pool Eesti territooriumist kaetud metsaga, kolmandikul laiutavad erimustrilised põllumassiivid, maastik on pikitud järvesilmadega, poollooduslike koosluste ning inimasustusaladega. Siin-seal haigutavad liiva-, kruusa- või põlevkivikarjäärid, mis ootavad mitmeotstarbelist taastamist.

Euroopa Liiduga liitumise järel on tasapisi suurenenud inimeste jõukus, tarbimine ja mobiilsus, kiirelt on arenenud erasektor. Kõik see mõjutab otseselt või kaudselt loodusressursside kasutamise intensiivsust ja maakasutuse struktuuri.

Millised need muutused saavad olema? Suuresti sõltub see meie tänastest strateegilistest otsustest, oskusest ja tahtest rakendada jätkusuutliku arengu põhimõtteid.

Mõne trendi (nt rannikualade täisehitamine, valglinnastumine) mõistlikus suunamises oleme veidi hiljaks jäänud, korrates paljude Lääne-Euroopa riikide vigu. Samas ootavad vastuseid küsimused, mis võivad Eesti ulatuslikku ökoloogilist jalajälge veelgi suurendada.

Kui kaua ja millistes mahtudes kaevandatakse põlevkivi? Millega asendatakse põlevkivi tulevikus? Kuidas toime tulla liiva, kruusa ja killustiku üha suureneva vajadusega? Millist ohtu kujutab keskkonnale energiakultuuride laialdane kasvatus? Kuidas kasutada kala- ja jahivarusid säästlikult?

Lisaks looduskeskkonnale hõlmab jätkusuutlik areng ka kultuuriruumi säilimist, inimeste heaolu ja kindlustunde tõstmist maal ja linnas.

Maaülikool on üks neid keskusi, kus peavad lähiajal sündima uued teadmised ja lahendusvariandid, uus strateegiline ja põhjendatud visioon Eesti jätkusuutlikuks tulevikuks. Sellest sõltub, milline saab olema Eesti lähikümnenditel ja milline Eesti jääb järeltulevatele põlvedele.

Eestil on viimasel kümnendil läinud hästi. Suur ja paratamatu areng ei saa tähendada aga seda, et suurel osal Eesti territooriumist pole tänapäevane elustandard võimalik. Peame meeles pidama, et stabiilselt arenev maaelu tagab meie rahva säilimise ja kogu ühiskonna jätkusuutlikkuse.

Maaülikool on oma missiooniks võtnud Eesti elu targa ja tasakaalustatud korraldamise. Eesti peab olema elamisväärne kõikjal!