Mait Klaassen: alus ja tulevik

Alustaksin sellest, mis esimesel hetkel tuleks nagu teisest ooperist. Kui me kogu aeg peame kuskile ja kellegagi integreeruma ning meid pidevalt lõimitakse, samas aga ei tohi meie keskel olla muulasi, siis oleks see justkui elu vurrkannina. Vurrkann on lapsele lõbus lelu, aga – millal me lõpuks jääme iseendaks?

Heal loomaarstil tekib alates stuudiumi algusest arvestatav kogemus kümmekonna aasta jooksul. Mõttetu on tahta seda aega iga hinna eest lühendada.

On küll arusaadav, miks tahetakse, sest meie ühiskonnas on inimesed ja kogemused tihti väga pilla-palla, ehkki mobiilne Euroopa ja kärsitu Eesti tema sees vajavad nii inimesi kui ka kogemusi. Sageli on need aga hetkevajadused. Haridus ei ole hetk, vaid pikaajaline töö. Mida me tõeliselt vajame, on see, et nood kümme aastat, mis käivad minugi kohta, oleksid täidetud haridusliku perspektiivitundega.

Umbes niisuguse põhja pealt, suuri sõnu tegemata, õpetati omal ajal meiesuguseid, ja kuigi olud on pööraselt muutunud, on alus jäänud püsima: tugevat kõrgharidust ahvikiirusel ei saa. Puu otsas võib ahv olla hästi nobe, ent meie peame elama maa peal.

Veel üks asi tuleb teha selgeks kohe algusest. Eesti Maaülikooli ülesanded ja nende lahendused jagunevad peajoones kolmeks. Ühed algavad piltlikult öeldes väljaspool maja ning kuigi nad ulatuvad ka maja sisse, tuleb neid lahendada eeskätt seal, kus nad tekivad.

Ennekõike on see meie üldine kõrghariduspoliitika, mille põhiprobleeme on kolm: hariduse kvaliteet, hariduse kulukuse kasv ning tööturu vajadused ja tudengite arv. Makromajanduslikult on lahja lehma aastad paratamatud, kuid meie ühiskonnas, kus hea haridus on ikka veel romantiline ideaal ja edasijõudmise tunnus, on usutavasti vastumeelne leppida olukorraga, et olgu haridus, nagu ta parajasti on, peaasi on paber. Ka halbadel aegadel ei tohi haridus olla halb.

Konkreetsemalt. Hariduse tulemust hindaksin ma selle järgi, (1) kuidas ta juurib välja rumalusi, (2) kuidas tunneb end inimene, kes loob haridust, ja (3) kuidas muutub paremuse suunas üldine elukorraldus ehk mida annab sinu isiklik haridus ka teistele.

Neist kolmest mõõdikust on kõige problemaatilisem keskmine: tänapäeva Eestis tunneb kõrghariduse andja ennast pisut rahulikumalt ainult siis, kui ta on rammusa uurimistoetuse või projektiraha välja ajanud. Hakkab see otsa saama, tuleb rahu asemele hirm.

Üht lahendust näen selles, et teatavad suunad ja nende tagatised lepitakse kokku kümne aasta peale. Selge, et vastav leppimus on poliitiline, kuid seda ei tohi erakonnastada.

Teised probleemid on nii-öelda majasisesed ehk puudutavad meie kõrgemat põllumajandusharidust ja -teadust tervikuna.

Majandus- ja õigusteaduslikke aineid õpetatakse ka mujal ning inseneriasjandus on Eestis niikuinii harali. Seevastu agronoomiat, loomakasvatust ja veterinaariat, maaparandust ning metsandust koos nendega liituvate ainetega õpetatakse kõrgeimal tasemel ainult Eesti Maaülikoolis – dublanti meil ei ole.

Ses suhtes on minu arvates pisut segi läinud akadeemilise kutse ning erialase teaduse vahekord – mis ei ole pelgalt Eesti Maaülikooli probleem – ja Eesti riigi tahtmine.

Ma ei saa rääkida kogu riigi nimel, sest ma olen ainult üks kodanik miljoni hulgas. Küll võin öelda, et kõrgharidust pole vaja selleks, et süüa. Et aga laual oleks oma toit, on kõrgharidus möödapääsmatu, ja siin mõtlen ma kõrgema hariduse all ennekõike pädevust. Selline ei tule päevapealt.

Tuletagem meelde aegu 1990. aastate algul. Tookord tuli Tartu Ülikool välja kutsega, et Eesti akadeemilised instituudid koonduksid ülikoolide alla.

Esimeseks reaktsiooniks oli ehmatus, seejärel nördimus. Siis saadi mõlemast üle, sest hakati mõtlema: äkki on suures laevas siiski kindlam kui väikeses paadis.

Näiteks ajaloo vallas oligi nii lihtsam otsustada kui metsanduses, kus spekulatsioonidele «kes kellega käis» ei jää kohta, sest metsamehe töö on alati äärmiselt praktiline, ja seda on ka õppejõu töö kateedris.

Tahan öelda, et Eesti Maaülikooli kasvandikel ja õppejõududel ei ole võimalik käia oma argise töö ja projektidega külakorda, sest põldu, metsa ja vett oheliku otsas järel ei vea. Jääb üle saavutada, et asjatundja ütleks: jätke see lollus ära.

Millegipärast on meil kujunenud säärane hoiak, et sotsiaalteadlane oleks nagu ainuke kanaarilind kaevanduses, kuna teistel on paksem nahk ja sulestik kui hanel.

See ei ole nii, küll aga annab vahel tunda, nagu oleks Eesti õpetlase ning Eesti riigi vahele kaevatud miskisugune vallikraav. Igaüks tahab oma kindlust, aga kus siis kokku saadakse?

Kolmandad probleemid tuleb lahendada igal haridust tahtval ja enda meelest juba haritud inimesel endal. Need haakuvad eelnevaga. Praegu on tavaline, et keegi on kogu aeg ära. Teda lihtsalt ei ole ja kuna tal pole dublanti, siis kogu asi seisab.

Lennart Meri tahtis, et Eesti riik toimiks ööpäev läbi, tegelikkuses on aga üks või teine liides mängust väljas. Auk.

Meil on vaja ühise pere tunnet, mida ei saa kujundada väljaspool maja, tegemata kodust tööd iseenda kallal. Ma ei mõtle mälestuste rääkimist kadunud aegadest. Neid enam tagasi ei osta. Mõtlen seda, et põldu ei ole kunagi haritud ihuüksi.

Noor inimene peabki teadma, et ta ei tohi jääda ihuüksi, vanem peab nägema, kes on tal selja taga. Ma ei kahtle selles, et paljud meist ongi niiviisi mõelnud, kuid võib-olla on nad teinud seda areldi.

Pole minu võimuses lubada head elu. Ma saan lubada tööd selle nimel, et usk tulevikku võiks olla kindlam, ja ma ei jää pealtvaatajaks.

Ajal, mil tuleb end rohkem koomale tõmmata, ei tohi me tarkuses järele anda. Tarkus seisab oskuses jääda iseendaks.