| Kuid kas saab läbikukkujaks nimetada valitsejat, keda kristlased vihkasid veel poolteist tuhat aastat pärast tema surma ning kellest valgustusajastul sai tänu Voltaire’i ja Gibbonsi töödele pea et Euroopa esimene inimõiguslane? Õigupoolest on Julianus (eluaastad 331–336) Rooma hilisperioodi keisrite hulgas ainulaadne tegelane – troonile tõusnud intellektuaal, hariduse ja maailmavaate poolest nõnda erinev teistest sõdurkeisritest. Paganausuline keiser Julianus jõudis valitseda kaheksateist kuud, enne kui langes lahingus pärslastega. Julianuse aeg oli vastuolude ning kirgede ajastu, võrreldav Rooma riigi viimaste ja keisririigi algusaastatega. Keiser Constantinus seadustas ristiusu 313. aastal, ent alles pärast Julianuse surma hakkas kristlusest kujunema universaalne religioon. Julianus pidas ristiusuga nõnda ägedat võitlust, et teenis kaasaegsetelt hüüdnime Apostata (taganeja). Erinevalt kristlastest, kes pole kunagi hoidunud vägivallast, et teisitimõtlejate ning vastalistega arveid klaarida, ei määrinud paganausuline keiser oma käsi verega. Kirjad, kõned, filosoofia- ja religiooniteemalised mõtisklused, pamfletid ning satiirid olid tema relvad. Tänu kirjalike allikate rohkusele on Julianuse valitsemisaeg üks paremini valgustatud antiigiperioode üldse. Ehkki Adrian Murdochi biograafiat nimetatakse parimaks Julianusest kirjutatud uurimuseks, pole «Viimane pagan» kuiv akadeemiline käsitlus, vaid tegemist on kergestiloetava ja üldhuvitava raamatuga. Head kavatsused Kui autorile midagi ette heita, siis vajanuks ehk natuke põhjalikumat avamist Julianuse paganluse sügavam olemus. Praegu võib lugejale jääda mulje, nagu oleks meie kangelane olnud Ervin Õunapuu kauge esivanem, mingisugune võitlev ateist. Üritades tõmmata paralleeli tänapäevaga, meenutab keiser Julianuse elu pigem Juhan Partsi üürikest karjääri Eesti Vabariigi peaministrina – eks olnud see samuti lühike ja kannatusterohke ning headest kavatsustest kantud. Raamat Adrian Murdoch «Julianus Apostata. Viimane pagan» tlk Peedu Haaslava Kunst 2006 |