Tartus koerteregistrit pidanud loomaarst Anne Räis ja Tartu linnavalitsuse linnapuhastusteenistuse juhataja Madis Tammeorg tõdesid 1999. aasta

1. detsembri Tartu Postimehe vestlusringis, et Tartus pole kodutute loomade varjupaika. Siis oli selle rajamisel suurim takistus sobiva koha leidmine. Vestlusringis osalenud loomaarst Ain Erkmaa soovitas otsida kohta Raadilt, endise lennuvälja ja sõjaväeosa maalt. Oleme proovinud, pole võimalik, vastasid Tammeorg ja Räis.

Aga ennäe: 2002. aastal asuski linn rajama varjupaika Raadile endise lennuvälja sidekeskuse kõrge müüriga piiratud alale. Kolme aasta jooksul on linnavolikogu varjupaiga väljaehitamiseks andnud 790 000 krooni. Lisaks eraldab linn igal aastal raha hulkuvate loomade püüdmiseks, vaktsineerimiseks ja hoidmiseks eraettevõtjast loomaarstile Anne Räisile, tänavu ligi 500 000 krooni.

Varjupaigas on korda tehtud valvurimaja, puhastatud puurkaev ja ehitatud pumbamaja, veetud vesi ja elekter tulevikus kasutusele võetavate hooneteni, just said valmis koerte ja kasside maja laed, seinad ja põrandad.

Aga ikka ei sarnane varjupaik loomade hoidmise kohaga – koerte ja kasside majja ei saa tegelikult panna ühtki looma, sest puuride ehitamiseks raha tänavu ei jätkunud. Ainsana meenutavad varjupaigas varjupaika mõned koerad, kes on valvurimajast koerte ja kasside majani viiva asfalttee kõrvale kaheksa kuudi külge ketitatud.

Olen rajatavas varjupaigas käinud tänavu kaks korda ja siis olid kõikides kuutides elanikud. Aga kuhu pannakse järgmine koer, kelle püüdmiseks võib väljakutse tulla iga hetk?! Ja kui palju mahub kasse valvurimajja, kus neid praegu väidetavalt hoitakse? Tammeoru sõnul käib varjupaigast aastas läbi ligi 300–400 koera ja ligi tuhat kassi. Kus hoitakse loomi siis, kui nad ei mahu kuutidesse ja valvurimajja?

Nüüd, kui varjupaigal on kolmandat aastat koht olemas,

õigustab abilinnapea Hannes Astok selle valmisehitamise venimist asjaoluga, et linn pole seda maatükki riigilt enda omandisse veel saanud. Enne seda, võõra maal, ei soovitavat aga suuri investeeringuid teha.

Imelik küll, kas 790 000 krooni linna raha polegi mingi investeering? Volikogu ei läinud nii suurt summat välja andes ometi riskile, et varjupaigale kulutatud raha võib ka vett vedama minna.

Varjupaigaga nii pikk venitamine näitab, et Tartu linnavalitsus pole lihtsalt huvitatud selle tegemisest. Varjupaigata on mugavam, sest see pole ju mujal maailmas pelgalt hulguste kogumise koht, vaid pidev töö: hulgused on tarvis terveks ravida ja neile kodu otsida.

Linna rahakoti varal töötav varjupaik peaks jõudma ka lasteni: kus veel kui mitte seal tuleks neile õpetada, et loom on elusolend, teda ei kista sabast ega tõsteta tänavale. Varjupaiga sellisest küljest pole selle rajajad aga kunagi rääkinud. Kuni rajamine venib, on aega mõelda.