Ühel sügiseelsel õhtul tuli mul kauaaegsele tartlasele, kes ise on
raamatuinimene, seletada väga pikalt, mis on linnaraamatukogu, kus ta
õieti asub ja mida tegelikult tahetakse. Järgnev ei ole konspekt mu
jutust. Kirjutan nõnda, nagu asjatundjale tuttav.
Lugedes 14. septembri Tartu Postimehest abilinnapea Anto Ili vastukaja
Tartu kaubamaja kõrguse probleemile ja samastades Ili kombel Raekoja
kõrguse selle täiskõrgusega, ei ole mingit kahtlust – Raekoja kõrgus
ulatub parasjagu vaid räästani. Raekoja viilkatuse, kellatorni ja
tuulelipu võib aga korstnasse kirjutada.
Juhtkiri: silmakirjaks või asja eest? Läinud nädalal oli kaks korda põhjust kirjutada
linnavalitsuse kavast hakata paljude teiste omavalitsuste eeskujul
piirama öist alkoholimüüki. Esmalt sellest, et osale poliitikuist
üllatusena tekkinud eelnõu arutelu lükati edasi, ja teiseks, et eelnõu
jääb hoopiski kalevi alla, kuna riik võttis piirangute kehtestamise
enda kätte.
Oh seda jällenägemise rõõmu ja särasilmset jutuvada. Nagu saalitäis
teismelisi oleks maalt vanaema juurest tagasi linna ja esimest päeva
kooli jõudnud. Aga saalis olid hoopis auväärt linnavolinikud,
kellele läinud neljapäeval eriti ei paistnud korda minevat, millise
otsuse eelnõu õiendit abilinnapead kõnetoolist ette lugesid. Oli muudki
kuulata.
Kõikvõimalikke heietusi liikluskultuuri teemal seoses suviste laipadega ilmub ajakirjanduses nii palju, et hakkab juba ära tüütama. Peamiselt keskenduvad heietajad kiiruseületajate ning roolijoodikute ohjamisele.
Kõik tänased
