Varjud tekivad teadagi siis, kui päike paistab. Kas päike paistab või ei paista, see ei sõltu inimesest. Varjud tekivad aga ka helgiheitjatest või mõnd teist liiki suunatud valgusest, ja neil juhtudel sõltub varjude teke juba inimesest.

Riia mäel suunavad inimeste liikumist Riia tänava lillemüüjate juurest Võru tänava pildiraamijate juurde kolm foori: Riia tänava mõlema sõidusuuna jaoks eraldi ja Võru tänava ületamise tarvis eraldi.

Tavalise inimese soov on üldjuhul ületada mõlemad, linna sisse toovad ja välja viivad, suurteed ühe ropsuga. Riia lillemüüjate juurest Võru pildiraamijate juurde minek kulgebki tõrgeteta. Kes Riia tänavalt rohelise tulega tulema hakkab, jõuab rahulikult ja probleemideta Võru tänavale Tähe tänava otsa juurde. Vastupidine suund Tähe otsa juurest Tartu poe ette sõltub aga juba juhuste kokkulangemisest. Nimelt toimivad sellel suunal fooride tsüklid kahes variandis.

Variant üks: jalakäijad ületavad inimlikus tempos Võru tänava ning jäävad Riia tänava jalakäijate foori punase tule taha ootele, et pärast mõlema sõidusuuna fooride roheliste tulede süttimist ületada Riia tänav.

Teine variant on märksa põnevam, isegi teatavat närvikõdi pakkuv: heauskne jalakäija kõnnib üle Võru tänava, ületab Riia tänava südalinna suunduva sõidurea ning jääb pikaks ajaks (üle poole minuti) ohutussaarele ootama, sest fooris vilkunud roheline asendub hetke pärast punasega.

Kogenud teeületajad teavad seda ning kasutavad vana head jooksmise nippi, et ületada ühe jutiga mõlemad sõiduteed. Kogenud moodustavad umbkaudu poole sel marsruudil kulgejatest. Teised on juhukülalised, keda üllatab ootamatult süttinud keelav tuli keset teed.

Sellises olukorras löövad ummikusse jooksnud inimestel välja elu varjatud küljed.

Mõistlikum osa aktiviste taob kogu ooteaja meeleheitlikult foori posti küljes olevat nuppu, mis peaks võimaldama jalakäijal ise foori tsüklit reguleerida – mõttetu tegevus, sest vastavad nupud fooride tugitalade küljes ei funktsioneeri enam ammu.

Teise kategooria aktivistid saadavad kogu liikluskorralduse paika, mida pole viisakas trükimusta valada, ning jooksevad – kes joosta jõuab – punase tulega üle tee. Vaatamata liiklusreeglitele, vaatamata mäkketõusu kiirendusvõistluses osalevate autode meeletule pealetungile.

Kurb, aga suuremate inimeste väikesed varjuküljed on hinges juba koha leidnud, väikestes tulevikulootustes varjude tekitamiseks pole aga palju vaja.

Hiljuti seisin ohutussaarel, roheline tuli vilkus ja soliidne vanaproua üritas viimast takistusriba hooga ületada, õhutades sama tegema tema järel tatsavat lasteaiaealist tüdrukutirtsu. Noorpreili aga punnis punast tuld märgates vastu ning vanadaam oli sunnitud saarele tagasi astuma.

Autod läinud ning fooris loitmas suunatud roheline valgus, asusime mina, vanaema ja lapselaps teele. Oli kaugelt üle keskpäeva – lasteaiad suletud, koolini veel priilt aega ja enam polnud vanadaamil kiiret kuhugi.

Kas vanaemal õnnestus jätta noorpreili varjus varjupoolele väike vari, selgub kunagi hiljem. Aga eeldus oli loodud ja selleks ei olnud palju vaja. Üks foor, üks soliidne vanadaam ja ongi kõik.

Samasuguseid valgusmängu seadeid võib kohata mujalgi kui Riia mäel. Erilist ahvatlust pakuvad mitmerealised suurteed, kus lubavad tuled süttivad eri sõidusuundadel eri aegadel. Vastaspool hakkab juba tulema, aga teine pool peab veel ootama ning siis ilmnebki sündroom: miks nemad võivad, aga mina ei tohi?!

Selle teadlik esilekutsumine kipub teinekord varjutama tarkade laste arukust, mis on hoomamatult kurvem kui ennast arukaks pidavate inimeste arutus.