Probleemiks on kõigepealt (1) Tartu linnaraamatukogu funktsioonide muutumine ühenduses linna laienemise, inimeste vabaduse kasvu ja tehnoloogilise arenguga. Samas kõrval on (2) olemas vajadus linna vaimse keskuse järele ehk on põhjust igatseda hoonet, kuhu mahuksid nii volikogu tööruumid kui ka avaliku raamatukogu üldkasutatav osa.

Näiteks Ülenurme vallas on vastu Tartut vähemalt neli suuremat raamatukogu: Ülenurme, Tõrvandi, Külitse ja Eesti Põllumajandusmuuseumi kogud ning Ülenurme gümnaasiumi muuseumi trükisteosa.

Erinevad ülesanded

Kõiki neid probleeme korraga ei lahenda ja seda ei saa teha ka lõplikult, igaveseks. Kui niisugust asja peab seletama eraldi, siis olgu.

Linnaraamatukogu funktsioonis (avalik teenus kodanikele ja külalistele ning paikkondliku info jagamine väljapoole) peavad kokku saama neli tegurit: a) inforessurss, b) suhtlemisvabadus, c) lugemisnälg ühiskonna arvel ja d) kohustus olla informeeritud.

Ülikooli raamatukogu funktsioon jääb mujale, sest ennekõik peab ta tagama intellektuaalse eksponentsiaali teaduse kasuks kõikjal, mitte ainult läbustavas kolkas. Arhiivraamatukogu mõte seisneb jällegi selles, et eestikeelne ja Eestisse puutuv trükisõna oleks võimalikult koos.

Korduvalt on tuldud välja «ideega» tõmmata kõik need täiesti iseseisvad funktsioonid ühe «superraamatukogu» alla kokku, aga – kas me tõesti tahame tagasi Aleksander Esimest, kes saatis oma hullu Võisikule?

Sagedamalt oleme tuleviku orjad kui peremehed. Siinkohal tähendab orjus seda, et linnal, ülikoolil ja trükisõnal on oma elu ning need ei lange kokku, vaid on kõik, igaüks isemoodi, tehnoloogilise progressi alamad.

Praegu lubab progress pakkuda sulle su enda arvates tarvilikku informatsiooni igas ruumipunktis, kus sa parajasti viibid, ent pole usutav, et see lubadus saab ka teoks. Informatsiooni valdamine eeldab nimelt ka vabadust tema valimisel, kuid just see vabadus on küllalt väike, sest linna ja ülikooli erihuvid on niivõrd lahknevad.

Lihtsamini öeldes: linn vajab omaette raamatukogu enda jaoks, aga ta ei vaja ainult raamatukogu, sest võimalik lugeja saab oma teadmised kätte ka mujalt. See ongi võtmeküsimus: me ei saa projitseerida linnaraamatukogu nõnda, nagu seisaks internetiepohh alles ees. Ta on juba sees!

Suured augud

Siit puhttehniline probleem: kas me peame kavandama arvutiga töötamise võimalustega pistikupesakohti või avariiulite jooksvaid meetreid? Kui viimast, siis need peavad olema ka millegagi täidetud.

Ma ehk ei eksi väga palju arvates, et tagada perioodiliste väljaannete komplektsust on siiski lihtsam kui jõuda kindlustundeni, et sul on riiulis kõik asjaomased monograafiad. Meie raamatukogudes on uskumatult suured augud. Heas juustus on neid kindlasti vähem.

Olles kogenud üht ja proovinud teist, eelistaksin ma näha Tartu linnaraamatukoguna kohta, mis tagab juurdepääsu võimalikult kõigele, mis on oluline just siin ega sunni mind minema Tartust mujale. Või jääma lollakaks.

See ei ole kitsalt trükise olemasolu ja tema leitavuse probleem. Me elame Gutenbergi galaktika ja Interneti universumi vahel, millest viimane tekitab tihtigi kujutluse, et sa oled raamatukogus ka siis, kui sa seal tegelikult pole käinud. Haige selline kujutlus ei ole, ohtlik küll.

Seda edasi arendades pole põrmugi raske järeldada, et Tartu ei vajagi mingit uut raamatukoguhoonet, sest internet ajab asjad joonde nii ehk naa. Umbes samast kandist pärinevad needki nonsensid, et lükkame kokku ülikooli raamatukogu ja linnaraamatukogu ning, kuna buldooser ei tohi jääda tööta, siis ka Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Kirjandusmuuseumi. Kokkuhoid rahas enam kui peibutav, ent – rumalus on alati kallim kui tarkus. Võrreldamatult.

Tartu linnaraamatukogu tulevik on minu jaoks seega Tartu suveräänsuse probleem, mitte ainult küsimus peakogu ruumilisest asukohast. Pooldan endiselt vana kaubamaja ja kunagise Tarvase ringitegemist hooneks, millest ühe poole sisustaks linnaraamatukogu koos ekspositsiooniruumidega näitusteks ja muuks ja teise poolde jääks kõik, mis on vajalik linna volikogu toimimiseks.

Ei vajata monumenti

Sisuliselt tähendaks see senise hoone lammutamist ja täiesti uut ehitist. Kui nii ei kõlba, siis las jääda, nagu on, kuid see ei anna volikogule tarvilikke statsionaarseid ruume, mis on terav probleem, sest Tartu Ülikooli raamatukogu saali ümbrus ei ole mõeldud tööks erakondade sees.

Hüva, lahendagem need probleemid üksteisest lahus, sest tõepoolest ei pea Tartu linnaraamatukogu tulevik ja linna volikogu tööruumid olema omavahel seotud.

Sel juhul tekib küsimus, kus asub keset Tartut see vaba plats, kuhu raamatukogu uus hoone püstitada. Niisuguseid on ainult üks: park Poe ja Vanemuise tänava vahel.

Millega see hoone mõeldakse sisustada, kui tuleviku lugeja tahab paberi asemel ainult arvutiühendust? Äkki on ikkagi targem teha korda ja hoida korras see, mis on juba olemas, tehes varakult selgeks: informatsioon võib kasvada ka plahvatuslikult, eestlane plahvatuslikult jätkuda ei saa.

Võõras on see tarkus seepoolest, et mäletamatutest aegadest alates kaldub inimene mõtlema monumenthaaval. Me ei vaja Tartu linnaraamatukogu nagu ehituslikku monumenti – või, olles ettevaatlikum: sellega pole tähtpäevaliselt kiiret.

Me vajame teda nagu funktsiooni, mis peab olema täidetud kogu aeg. Ma võin eksida, kuid mulle tundub, nagu ei oskaks tavaline linlane teha vahet ses suhtes, kes on müürsepp ja kes raamatukoguhoidja. See vahetegematus heade mõtete linna justkui ei sobi.

Samal teemal: Linnaraamatukogu saatus, TPM; Asko Tamme, «Mida me nende miljonite eest saame?» (13.04.); Jüri Saar, «Uue raamatukogu ehitus jõudis nulli tagasi» (30.07.); Berk Vaher, «Petturlinn Tartu» (28.08.), Martin Hallik, «Rahvas loeb!» (7.09.)