Nils Niitra: matsi ravib vaid piits
14.09.2007 00:01
Nils Niitra, Tartu Postimees
Kõikvõimalikke heietusi liikluskultuuri teemal seoses suviste laipadega ilmub ajakirjanduses nii palju, et hakkab juba ära tüütama. Peamiselt keskenduvad heietajad kiiruseületajate ning roolijoodikute ohjamisele. |
| |
|
 |
Nils Niitra |
|
|
|
Teisipäevases Tartu Postimehes ilmus lugu, milles liiklusõpetaja loendas pooleteise tunniga üle saja liikluseeskirja rikkumise. Paljud netikommentaatorid väitsid, et suures osas on tegu pisirikkumistega, nii et Tartu Postimees tegeleb tähenärimisega.
Kui küsida vanglas oma aastaid veetvalt retsidivistilt, millest kõik alguse sai, räägib ta ilmselt poeriiulilt varastatud šokolaaditahvlist või kooli taga joodud viinaloksust. Päris kindlasti ei olnud esimene kuritegu kellelegi kirve pähe löömine.
Olen veendunud, et inimese purjuspäi surnukssõitnu või 140-kilomeetrise tunnikiirusega kihutaja ei teinud seda kohe pärast ARKi eksami edukat sooritust.
Kõik Tartu Postimehe online-kommentaatorid on ilmselt ühel meelel selles, et šokolaadivargus on üheselt taunitav, kirvega pähelöömisest rääkimata. Ent miskipärast ei ole nad kõik samal meelel suunatuleta pööramise või 110-kilomeetrise tunnikiirusega sõitmise suhtes.
Suured rikkumised teedel saavad kahtlemata alguse sellest, et vaikiv, lausa ühiskondlik kokkulepe lubab väikseid rikkumisi. Inimesed, kes pole poest kunagi ühtki šokolaaditahvlit varastanud ega kellelegi kirvega pähe löönud, arendavad oma liikluskultuurituse muljetavaldava tooruseni.
Väiksest rikkumisest välja kasvanud liikluskultuuritus areneb mõnel isendil kaugemale, mõnel mitte nii väga – kõik sõltub ellujäämisinstinkti teravusest. Ent signaal autojuhtidele on ikka sama: reegleid tohib rikkuda.
Nüüd jõuame ikka ja jälle politseini. Loomulikult on erandeid (ma ei pea silmas ennast), aga üldiselt on eestlane olemuselt ikkagi mats. See tähendab, et aastasadu on igasuguseid seadusi meile peale surutud ilma meilt küsimata. Seega ei ole need olnud meie seadused meie jaoks, vaid nende, kas mõisniku või kompartei, seadused. Oleme olnud liiga lühikest aega vaba rahvas, et mõista: liikluseeskirjad pole nende, vaid meie omad.
Postimehe Juurika huumorilisa kolumnist von Stenbock ütleks selle peale, et matsi ravib ainult piits. Õigus! Seadustest endist ei piisa, neid peab ka kartma. Selleks on vaja kubjast, kes aegajalt meile tagumiku kaudu tõde ja õigust meelde tuletab.
Paraku on teid ja liiklust palju ning kupjaid ehk siis politseinikke liiga vähe, et panna matsid seadust kartma.
Auto tagab anonüümsuse, nii et roolis istuvat inimest ei märgata. Auto hajutab vastutust. Piltlikult öeldes võimaldab see šokolaaditahvlit näpata või kirvest pähe lüüa, ilma et keegi sind näeks. Pealekauba saab autoga pärast oma tegu kiiresti varvast lasta. Õigupoolest võiks tüüpiline liiklushuligaan nimetada oma autot lausa kuriteo kaas- või isegi peasüüdlaseks. Tema istub ju ainult roolis, sõidab ikkagi auto.
Meie liiklust valitseb kultuuritus, samas tuleb juurde aina rohkem vaimselt ebastabiilseid autoomanikke, kes ei karda oma kultuuritusega kurva lõpuni välja minna. Siin ei aita päevas paar patrulli rohkem, ei aita pidevad kampaaniad ega kogu see nämmutamine, mida me kuust kuusse ja aastast aastasse kuulma peame. See on nagu «Kevade» Tõnissonile vene keele õpetamine – no ei hakka külge!
Matsile aitab ainult piits. Ja seda kohe esimese viljavarguse järel mõisa aidast. Saab oma sähvakad kätte ja mõtleb elu üle järele. Ka liikluskultuuritust tuleks hakata välja juurima pisirikkumistest.
Politsei peaks vähemalt pooled maanteeservas kükitavad patrullid tooma alustuseks linna sellistesse kohtadesse, kus tunnis sada korda liikluseeskirju rikutakse. Võtma kaamerasse autonumbreid ja hiljem saatma trahvikviitungid postkastidesse.
Edaspidi tuleks linnade kõik olulisemad liiklussõlmed katta kaamerate võrguga, lisaks veel pidevalt muudetava asukohaga kaamerad väiksematel tänavatel. Politseisse tuleks luua spetsiaalsed osakonnad, kes rikkumisi tuvastavad ja kviitungeid vorbivad.
Kui esimene ja teine piitsahoop varakult kätte saadud, jääb kolmas ehk välja teenimata. Kui saadakse aru, et vahelejäämise tõenäosus ei ole mitte 0,001 protsenti, vaid näiteks 5-10 protsenti, harjutakse varem eeskirju täitma.
Lõppkokkuvõttes muutub reeglite täitmine normiks ja kõrvalekalded haruldasteks, šokolaaditahvlid jäävad varastamata ning kirveski pähe löömata.
|
|
|
|
|
kõik galeriid
