Kui mul oma tantsupartner oleks, läheks pensionäride klubi Kodukotus tantsuõhtule jalga keerutama küll, tunnistas täna sajandat sünnipäeva tähistav Boris Must.

Kultuurilembene on täna saja-aastaseks saav Boris Must olnud aga terve elu – mitukümmend aastat on ta laulnud meeskoorides.

Kirju elu

Oma elule tagasi vaadates leiab eakas mees, et see on olnud väga kirju. Pärast abiellumist ja Puhja talu rajamist viidi toona noor mees Siberisse. «Olime seal 13 aastat. See aeg on üks suurimaid seiklusi minu elus,» märgib ta.

Siberis omandatud puidutööoskus jäi mehele leivateenimise vahendiks ka kodumaale naastes. Akende ja uste valmistamine aitas tal koos abikaasaga Tartus taas jalad alla saada.

Et Boris Musta abikaasa on juba 25 aastat mulla all, toimetab eakas mees oma kesklinna korteris üksi. «Põhilised toiduasjad saan lähedalasuvast kaubamajast ja turult ikka ise koju toodud,» räägib ta.

Tervisega vedanud

Kui on vaja aga tassida midagi raskemat, siis kutsub ta appi Tartus elava poja. «Vana inimene on ju nagu suur hädade kogum, küll valutab siit ja teinekord sealt. Minu valud on seni õnneks ajutised olnud,» räägib Must.

Lisaks pojale teeb eakale mehele rõõmu ka pojatütar.

Mis on krapsaka Boris Musta pikaealisuse saladus, mees nimetada ei osanud. «Vahest kogu minu kirju elu, Siberi külm ja see, et ma pole napsumees,» pakub ta.