«Saagil pole viga, täitsa keskmine teine,» hindab kõrvitsakasvu Rannu lähedal Kulli külas asuva Sinisalu talu perenaine Maie Kallas. Sügavast vene ajast saadik veterinaari ameti kõrval kõrvitsaid kasvatanud Maie Kallas mäletab muidugi ka külluslikumaid aastaid – on olnud aegu, kus põllult tuli koormasse punnida kolmkümmend ja rohkemgi kilo kaaluvaid kõrvitsamürakaid. «Kuu mõju aiateiba kasvule,» naerab perepoeg Harri Kallas selle jutu peale, mis teisiti öeldes tähendab, et aastad pole vennad. Ühe põllu rikkus rahe Sama kinnitab Ülenurmel elav vilunud kõrvitsakasvataja, elupõline aiandusagronoom Silva Heero. «Üks aasta olid mul üle kolmekümne kilo kaaluvad kõrvitsad, mehed tõstsid neid riidega auto peale. Olid ajad…» meenutab ta. Tänavu keeras Heero ilusti kasvama läinud kõrvitsapõllu tuksi juuli keskel põldu tabanud rahehoog. «Rahet tuli vaid mõni minut, aga terad olid suured nagu kanamunad,» räägib ta. «Need peksid kõrvitsalehed katki ja väikestele kõrvitsatele augud sisse.» Üht-teist saab ka tema põllult, kuid Silva Heero on mures, kas saagist piisab ASiga Salvest sõlmitud lepingu täitmiseks. Sinisalu talus, kus kuuel hektaril kasvatavad kõrvitsat Maie Kallas ja ta kolme lapse perefirma, saab lisaks Salvestile kõrvitsat müüa ka ASile Felix. Kui palju tonne kokku kaubaks läheb, et oska Maie ega Harri Kallas pakkuda, sest koristamine käib. Kindel on aga see, et peamiselt organisatsioonilise tööga ehk müügikoha leidmise ja transpordi tellimisega tegeleval Maie Kallasel tuleb ligi tosin tonni kõrvitsaid mahutavat veoautot tellida rohkem kui kümme korda. Seega: need, kes koju kapi peale kõrvitsat varunud pole, peaksid seda poest leidma küll. «Meie saame oma koguse kätte,» kinnitas ASi Salvest juhatuse liige Tamara Gubenko. «Aga ega kõrvitsaga tõesti väga hõisata ole.» Salvesti kõrvitsaplaani täidavad tänavu tavalise kümne kasvataja asemel seitse, neist kolm on Tartumaalt. Kui jutuks tuleb Sinisalu talu kõrvitsasort, ilus oranž «Golden melon», selgub, et lisaks talu üüratult suurele kõrvitsapõllule on taluperenaisel ka üüratult suur kannatus. «See põld sai alguse ainult mõnest seemnest,» meenutab Maie Kallas. Seeme tuli ajakirjaga Aastaid tagasi oli ta nüüd juba ilmumise lõpetanud ajakirja Aiakiri lugeja. Kord oli ajakirja vahel kuus «Golden meloni» seemet. Perenaine pistis need mulda ja nii see läks. «Väga hea sort,» kiidab ta. Ja mitte ainult kasvamise, vaid ka maitse poolest. Sest erinevalt pagarilapsest, kellele pole mõtet saia pakkuda, peab Sinisalu talu rahvas kõrvitsast ise väga lugu. Harri Kallas märgib, et ema peab tervise pärast igal hommikul jõusööta ehk topsitäie ravimeid võtma, mis hakkavad aga maksa peale. Kõrvits aitavat maksa puhastada. Kallase pere kutsikaohtu rõõmus ja krapsakas Ramsu pistab lisaks oma krõbinatele samuti mõnuga kõrvitsat ning näeb välja rammus ja terve. Piima-kõrvitsasupp • Paarile-kolmele inimesele piima-kõrvitsasupi tegemiseks on vaja ligi kilo kõrvitsat, pisut soola ja suhkrut ning mõistagi paari liitri jagu piima. • Puhastage ja tükeldage kõrvits, pange see vähese veega keema ning maitsestage soola ja suhkruga. Mõned perenaised lisavad ka kaneeli, kuid see võtab kõrvitsa maitse ära. • Kui kõrvits läheb keema, lisage piim ning vajadusel ka soola ja suhkrut. Laske piim keema ja head isu! Allikas: Sinisalu talu perenaine Maie Kallas |
kõik galeriid
