Üle neljakümne aasta Eesti metskondi juhtinud Aadu Koll (68) peab tõenäoseks oma kodupartei Rahvaliidu tuhast tõusmist ja manitseb riigimetsa mahaparseldamise takistamiseks poliitikuid silmas pidama.

Juunis pensionile läinud Kollil pole enam võimalik töökohta kaotada. Sestap unustab ta vaoshoituse, kui küsida tema käest Riigimetsa Majandamise Keskuse juhi Ülo Viilupi hiljutise tagandamise kohta.

«Kõigepealt on tarvis näidata, et riik ei tule metsade majandamisega toime,» arutleb Koll. «Seejärel asuvad pealetungile jõud, kes küsivad: milleks riigile selline koorem – parem erastame! RMK nõukogu lammutab, aga kui lõpuks läheb asi viltu, vastutavad metsaülemad. Mille eest vastutas Weroli nõukogu, mille eest riigi viljasalve nõukogu?»

Puurmani vallas Pikknurme eramus piparkoogimaja meenutavast metskonnast sõna otseses mõttes kiviviske kaugusel elav Koll on niivõrd rahuliku loomuga, et kui tal sees keebki, kostab välja ikka stoiline jutuveeretus.

Üks tema kolmest lapsest, Torma raamatukogu juhataja Nele Tõnissoo ei mäleta lapsepõlvest isa närviminekut ka kõige ärritavamates olukordades. Kui järeltulijad olid paha peale läinud, päädis see ikka vaid tasakaaluka manitsusega. Vitsaviibutusi ei tuntud.

«Tööarmastus,» vastab Tõnissoo vastuseks küsimusele, millele Aadu Koll laste juures enim rõhku pani. Iseenesest mõista andis isa ka põhilised teadmised loodusest. Koos käidi marjul ja seenel, talvel suusaretkedel.

Riigimetsakeskuse kagu regiooni peametsaülema Tiit Timbergi jutu järgi on Koll olnud metsameeste seltskonnas alati omamoodi tantsulõvi, kes pidulikel koosviibimistel ikka esimesena või vähemalt esimeste hulgas mõne daami tantsupõrandale tõmbab.

«Kui enamik mehi istub nurgas ja kummutab pitsi, siis Aadu viskab pitsi viina ja läheb tantsupõrandale,» kirjeldab Timberg.

Vaatamata soliidsele eale olevat Kolli jalg endiselt kaunis kerge. Peametsaülema sõnul on naised ikka imestanud, kui kobe ta oma vanuse kohta välja näeb.

1999. aasta talvel sai Aadu Koll president Lennart Merilt Valgetähe IV klassi ordeni samas reas näitleja Velda Otsuse, maadleja ja maadlustreener

August Englase, kunstnik Tiit Pääsukese, muusik Tõnis Mägi ja teiste tublide inimestega.

Orden Brežnevilt

Kollile, nagu lihast-luust hingele ikka, on tunnustus oluline. Kuid mõnes mõttes eredamaltki kui orden iseseisva Eesti riigi seina toeka tellise ladumise eest seisab Kolli meeles medal 1957. aastast: uudismaa harimise eest koolivaheajal. Auraha juurde kuulub ülemnõukogu presiidiumi esimehe Brežnevi allkirjaga tunnistus.

Siberisse tööle ei sõitnud Koll muidugi vabatahtlikult. 1949. aasta märtsis, kümneaastase poisikesena, küüditati ta koos ema ja kahe vennaga hoolimata sellest, et pere kuue lehmaga pooleldi soomaal asunud talu ei tahtnud kuidagi kulaklikuks kvalifitseeruda. Ettevaatamatult nõukogude võimu kirunud isa oli saanud priipileti Mordvasse juba 1945. aastal.

«Ju siis oli kellelgi ikka väga hinge peal, et meid ära viidaks. Ise uskusime küll viimse hetkeni, et mingit põhjust selleks ei leita,» räägib Koll.

Kaheksat Siberi-aastat pole Aadu Koll enda sõnul väga traagiliselt võtnud. Osalt kindlasti seetõttu, et erinevalt paljudest küüditatutest, kel tuli nälja peletamiseks süüa kõike, mis vähegi kõlbas, sattus tema pere üsna kergetesse oludesse.

Väike palkmajagi, kust eelmised elanikud enne uute asukate saabumist omakorda kuhugi soode taha küüditati, oli muldonniga võrreldes kobe peavari.

«Nälga ma ei mäleta, aga eks muret kõhu täitmise pärast oli küll oluliselt rohkem, kui oli olnud kodus,» meenutab Koll esimesi aastaid Novosibirski oblasti Severnõi rajooni Balšije Kuliki ehk Suurte Kurvitsate külas. Näiteks karjas olles hangiti toidulisa linnupesi rüüstates. Võibolla ka mõne kurvitsalise omi.

RMK kaguregiooni peadirektor Tiit Timberg arvab, et Aadu Koll kuulub juba sünnilt tugevasse inimtõugu, keda eluraskused naljalt ei murra. Elu Siberis tegi Kolli-suguse ilmselt veel tugevamaks, usub Tim-berg.

«Keerulistest olukordadest oskab ta ikka naljaga välja tulla,» kõneleb peametsaülem. «Kui tõsistel ja pikkadel metsaülemate nõupidamistel kiskus õhkkond pingeliseks, võis ta olukorra pehmendada väikese võllanaljaga.»

Mehe puhul, kes pidi rabama üle neljakümne aasta kindlate töötundideta, tekib paratamatult küsimus, kas esimese kolme pensionikuuga omamoodi masendus peale ei tule: ei oskagi nagu piiramatu vaba ajaga midagi peale hakata.

Aadu Koll raputab pead. Oma aiamaa, kolm ja pool hektarit metsa kodu kõrval ja kümme naise pärandusena Setumaal, küülikud, lapselapsed. Nokitsemist jätkub ülearugi, sest riigitöö tõttu tuli palju eratoimetusi kõrvale lükata.

«Igav küll ei hakka,» lubab Koll. «Olen mõelnud korrastada arhiivi, panna ehk lõpuks midagi kirja Siberi elust. Leian aega käia seenel, jõuan mõnikord kalale, saan käia rohkem jahil,» loetleb ta põnevaid ja lõõgastavaid harrastusi.

Kindla käega jahimees

Pikknurme jahiseltsi Gustav juhi Enn Terase sõnade kohaselt laseb eksmetsaülem tänini kindla käega ja täpselt, kuigi tarvitab endiselt vana sileraudset ega näe põhjustki himustada optilise sihikuga vinti.

> Loe edasi