Päev enne Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeva teatas Vene riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšov usutluses Eesti Päevalehele taas, et N Liidu okupatsioon on eestlaste välja mõeldud. «Okupatsiooni pole olnud,» ütles Kossatšov. Ka avaldas ta soovi hakata ümber kirjutama Balti riikide ajalooõpikuid, et muuta need Venemaale vastuvõetavaks. Kuu aega varem esitas Vene asevälisminister Vladimir Tšižov Moskvat väisanud eesti ajakirjanikele umbes sellise mõttekäigu: «20. sajandi keskel tähendas okupatsioon definitsiooni kohaselt midagi, mis algas relvastatud konflikti või võõrvägede sissetungiga. Kuid midagi sellist ju ei toimunud.» Okupatsiooni olevat eestlased oma riigis välja mõelnud, kuid ükski rahvusvaheline kohus polevat seda kunagi tunnistanud.Ajalooline fakt Täna saab härra Tšižovi, härra Kossatšovi ja nende mõttekaaslasi rahustada. Ka rahvusvaheline kohus on Eesti okupeerimise ajalooliseks faktiks tunnistanud. Euroopa Inimõiguste Kohus on oma kahe hiljutise otsusega teinud muudki, mis annab Eesti positsioonidele vaidlustes rahvusvahelise õiguse üle olulist kaalu juurde. Eesti relvastatud vastupanu oli N Liidul ja on viimastel aastatel üha enam ka Venemaal lausa risti jalus. Just seetõttu, et selle olemasolu tõestab relvastatud konflikti Eesti ja N Liidu vahel vähemalt okupatsiooni esimesel kümnel aastal. Täpselt vastupidi Kossatšovi väitele. Seetõttu, et Venemaa ei ole vaatamata sellesuunalistele pingutustele suutnud metsavendi tembeldada natslikeks võitlejateks. Relvastatud vastupanu tõendab N Liidu sõjalist okupatsiooni. Seega saab Eesti relvastatud vastupanuliikumise esimeseks oluliseks saavutuseks lugeda kaheksa-aastast võitlust, metsavendluse aastatepikkust olemasolu. Tõsiasi, et peaaegu täielikult vabast maailmast isoleeritud ja mitmekümnekordse ülekaaluga vastase vastu suudeti nii kaua vastu pidada, on iseenesest võit ning Eesti iseseisvuse taastamisprotsessi üks alustalasid. Viimaste metsavendade sümboolsest tähendusest rääkimata. Praeguseks on Eesti metsavendlust korduvalt ka rahvusvaheliselt tunnustatud. Vajalik on meenutada mitut säärast tunnustust, millest igaüks võiks olla meie välispoliitikas senisest märksa enam meeles hoitud. Esimene rahvusvaheline äramärkimine tuli läänemaailmas aastaid vaid pagulasi ja üksikuid poliitikuid huvitanud vastupanuliikumisele 1983. aastal Euroopa Parlamendist, mis oma aja kohta ootamatus resolutsioonis Balti riikide olukorrast tegi kummarduse Balti riikide aastatepikkusele relvastatud vastupanule. Vastupanu olemasolu näitas Euroopale, et Balti riigid soovivad vabadust. Teise olulise dokumendina tuleb esile tõsta USA valitsuse avaldust 1983. aasta 26. juulil, mille USA esindaja ÜROs esitas ametliku dokumendina ÜRO peasekretärile ning mis saadeti Peaassamblee kõigile delegatsioonidele. Siin seostab USA oma presidendi suu läbi Balti riikide okupeerimise ja annekteerimise mittetunnustamise otseselt vastupanuga okupatsioonile. «Vastupanu Nõukogude okupatsioonile kestis 1952. aastani, kaheksa aastat pärast Punaarmee uut sissetungi. Sellest ajast saadik on nõukogulased teostanud teadlikku vägivaldset venestamispoliitikat, mis on olnud suunatud Balti riikide denatsionaliseerimisele. Siiski pole Nõukogude Liit suutnud sundida neid vastu võtma totalitaarse ülemvõimu võõrast elulaadi / ./ Tänapäeval jätkavad Balti rahvad võitlust vabaduse ja enesemääramisõiguse saavutamiseks. / / Tüüpiline Nõukogude vastus nendele pingutustele on olnud Balti rahvuslastelt õiguste äravõtmine ning vaprate leedulaste, lätlaste ja eestlaste mõistmine vangi, pagendusse või kinnipidamisele psühhiaatriahaiglates. / / Sel põhjusel pole Ameerika Ühendriikide valitsus kunagi tunnustanud Balti riikide vägivaldset liitmist Nõukogude Liiduga ning ta ei kavatse teha seda ka tulevikus.» Härrad Tšižov, Kossatšov jt saavad USA valitsuse ja europarlamendi avaldused muidugi erapoolikuks ja venevaenulikuks kapitalistlike riikide huviks kuulutada. Ärme vaidleme nendega selle üle, sest metsavendade teenet juriidilise järjepidevuse püsimises ei võta nende arvamus ära. Vaatame hoopis metsavendade ja kõigi Eesti vastupanijate viimast läbimurret rahvusvahelises õiguses. Härra Kossatšov eksis, kui ta hiljuti kuulutas, et ükski rahvusvaheline kohus pole Eesti okupeerimist tunnistanud. Asi on juba mõnda aega vastupidi. Nimelt keeldus Euroopa Inimõiguste Kohus hiljuti võtmast arutlusele kaebusi kahes Eesti kohtutest läbi käinud inimsusvastaste kuritegude kohtuasjas. Euroopa Kohtu toetus Eesti kohtud on nimelt erinevalt Eesti valitsustest võtnud metsavendade suhtes väga selge seisukoha. Riigikohus on oma otsustes korduvalt sedastanud, et metsavendlus oli «võitlus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseks ning Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu». Nüüd on Euroopa Kohus kahe otsusega asunud Eesti kohtutega samadele seisukohtadele. Euroopa Kohtu keeldumised põhjendavad, miks kohus ei võta menetleda üht küüditajate ning üht ENSV KGB operatiivtöötaja kaebust. Muide, vähemalt tšekisti kaebust koostati ja finantseeriti Vene Föderatsiooni saatkonna abiga. Euroopa Kohus tõdes, et Eesti kohtud on küüditajate ja metsavendade tapjate asjas langetanud õiglase otsuse. Euroopa kõrgeim kohtuinstants on andnud asjale oma lõpliku ja edasikaebamatu hinnangu. Küüditamine ja metsavendade kohtuväline mõrvamine oli inimsusvastane kuritegu. Veel enam – Euroopa Kohus leidis, et õigesti on kohaldatud Nürnbergi printsiipe, ning rõhutas eraldi, et neid saab kohaldada ka Eesti oludes kommunistlike kuritegude puhul. Kaudselt samastatakse siin natside kuriteod kommunistide samasuguste tegudega. Samuti rõhutab Euroopa Kohus, et Eesti oli 1944–1991 N Liidu poolt okupeeritud. Sellega kinnitab Euroopa Kohus Eesti inimsusvastaste kuritegude uurijate seisukohta, et inimsusvastaseid kuritegusid võidi sooritada kogu N Liidu okupatsiooni vältel, ka 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel. On viimane aeg hakata neid kuritegusid uurima. |
