Heli Vahing

Tegime Haapsalu kuursaalis vene romansside õhtut ja Peeter oli manustanud üleliia tequila’t. Külalisi oli Saarest, Sõrvest ja Moskvast. Peetri purjusolek oli liiga ilmne. Esimene vaatus kujunes selliseks, et nii lavalt kui ka saalist aimdus pahameelt ja mõned Moskva külalised koguni lahkusid.

Vaheaeg oli piisavalt pikk ja Volk sai suhteliselt kainemaks. Teine vaatus, see läks niivõrd tõusvas joones, et lõpuks saal nuttis. Tundeelamus oli nii võimas.

Kunstnik ongi sageli patune. Mind on alati hämmastanud Peetri võime jätkata pärast vahepealset tukastamist väga selge diktsiooniga oma juttu täpselt sealt, kus see pooleli jäi. See paus võib kesta kasvõi tunni. Ta polekski nagu purjus.

Siim Holvandus

Hakkasime aastaid tagasi koos Volgiga sõitma Prahasse, külla sõbrale, kes töötas seal raadiojaamas Vaba Euroopa. Wroclawis oli Peetri kord rooli istuda. Ta sai sõita umbes pool kilomeetrit, kui Poola mendid meid rajalt maha võtsid, süüdistades, et me olla sõitnud läbi punase tule alt. Meil kästi autost väljuda, aga Peetril on selle käimisega nagu on ja ega ta hästi näe ka. Olles 15 tundi autos istunud, pole muidugi ühelgi inimesel kerge esimesi samme teha. Oli karta, et meid viiakse kuhugi haigemajja ekspertiisi.

Siis hakkas Peeter rääkima poola aktsendiga vene keelt...

Paarkümmend aastat tagasi mängisime me peda statkal jalgpalli ja ka Peeter lõi kaasa. Ta hankis omale isegi tennised, jooksis umbes veerand tundi tohutu kiirusega mööda staadioni ja siis oli tal toss väljas. Muide, minu teada kuulub Peetri nimele siiani Keila keskkooli rannarootsi teatejooksu rekord. See on sedasorti jooks, et esimene mees jookseb 100, teine 200, kolmas 400 ja viimane 800 meetrit. Kui ma ei eksi, jooksis Peeter kaheksasadat.

Jaak Viller

Volk on väga finessirikas inimene. Tegin kord äärmise fopaa – kutsusin teda omavahelises sõbralikus vestluses Petsiks. Ta ütles: «Ei, ma ei ole Pets. Ma olen kas Peeter või Volk, kui soovid, ka vürst, aga mitte Pets.»

Minu meelest on Volk väga huvitavalt mõtlev lavastaja. Selline põnevalt oma nägemine on temaga kaasas käinud kogu tema tee, ükskõik mida ta ka poleks teinud. Tema tõlked on väga omanäolised. Ta tunnetab fantastiliselt näiteks Shakespeare’i ja tänast aega ning paneb need omavahel kõlksuma – täiesti unikaalne saavutus.

Vaatamata sellele, et see kõlab Volgi puhul kalambuurina – tal on äärmiselt tugev selgroog, mille abil ta äärmiselt tugevalt seisab oma kohal.

Riho Sibul

Oli meil trio Kappel-Varts-Sibul, millega esinesime kord EPA klubis. Volk oli toona filharmoonias mingisuguse konferansjee töö peal ja ütles meie kontserdi ajal naljatamisi, et kuna meie triol pole nime, siis võib publik seda pakkuda. Üks tagasihoidlik kohmetunud vennikene tõusis püsti, läks näost punaseks ja ütles, et nimi võiks olla EPA. Saal hakkas nii parastavalt naerma, et kohale istunud vennike punastas kuni kaelani.

Siis tegi Peeter midagi talle väga iseloomulikku. Ta tõi poisi ebameeldivast situatsioonist elegantselt välja, öeldes – fantastiline mõte: Eesti Parim Ansambel. See näitab Peetri kiiret reageerimist ja tema olemuslikku headust. Ma ei pea ju rohkem seletama? Mäletan, et lausa võpatasin sellest liigutusest.

Tarmo Leinatamm

Andsime Rosta Akendega kontserte välismaal. Volk elas kuskil Annelinna alguses ja temaga oli alati mure. Kui leppisimegi kokku, et sõidame kell üheksa välja, siis Volk alati alles magas. Selle asemel et end kiiresti riidesse panna nagu normaalne inimene, läks ta peldikusse ähkima. Ta oli seal alati vähemalt pool tundi ja see ajas meid väga närvi, sest tollal käis päevas ainult üks laev.

Kes tulevikus tahavad Volgiga bändi teha, peavad arvestama sellega, et ta läheb alati pärast ärkamist kempsu. Ja ükskord me ootasime kõik Rootsi tollis, kunas Volk tualetist tuleb. See näitab tema tervet närvikava, ta ei pabista nende tühiasjade pärast, millega on harjunud ordnungi-maailma inimesed. Talle on tähtsam see, et tal oleks hea ja mõnus olla.

Merle Jääger

Volk helistas mulle kevadel, kui oli tõlkinud eesti keelde ühe Ameerika juudi tüki. Ta tahtis sinna vahele pikkida Vene bändi Leningrad laule, aga et need oleksid seto keeles.

Mul oli neid lugusid tõlkides poolteist ööpäeva lusti ja lõbu. Viisin siis tõlked Volgile. Ta luges need läbi, irvitas nagu vana šaakal, andis mulle musi ja ütles: «Tead Merca, ma tahaks sinuga kohe keppi teha.»

See on Volgi puhul väga kõva kompliment. Mind see muidugi ei vapustanud.

Hannes Varblane

Esmakordselt jäi Volks mulle meelde siis, kui tehti esimest «Godot’d oodates», hiljem sain temaga Mülleris ka tuttavaks.

Kord tegid nad Vargamäel Judithi-etendust. Läksin seda vaatama ja kujunes selline olukord, et istusin mingisuguste helitehnikute kõrval. Ma hakkasin vaikselt pobisema ja kommenteerima kogu seda värki, aga ... üks mikker oli juhuslikult minu kõrval. Ma ei teadnudki, et kogu see värk läks võimendusse.

Ma olin veidike joonud ka, ega midagi öelda saa. See ju segas kõvasti, pealegi kommenteerisin kõiki tegelasi. Poisid, kuradid, suskasid mikrofoni mulle veel lähemale.

Volks polnud sugugi väga solvunud, Maria küll oli. Volks mängis Judithis peaaegu peaosa ja ma keerasin kokku üsna korraliku käki. Aga Volks pole inimene, kes viha peab.

Volksiga juhtub kogu aeg midagi. Ta murrab väga tihti oma konte ja sellest kujuneb iga kord sündmus. Kõige suurem lustakus on tema puhul see, et ta suudab naerda ka enda üle ja teeb oma nõrkustest tugevuse.

Siiri Sisask

Minul ja Petel on väga eriline suhe. Mina olen ainuke inimene, kes tohib öelda Petele Pete. Pete jällegi kutsub mind Tai kuninganna Sirikitiks ja nii ei tohi mind kutsuda mitte keegi teine.

Pete on minuga riielnud selle pärast, et olen oma arust kõva jatslaulja. Ta ütles ühe minu plaadi kohta, et see on täielik jama. Et see pole mingi jats ja et ma ei tohiks oma nina toppida sinna, kuhu see ei kuulu.

Ma ei julgenud talle pool aastat helistada. Kui me siis lõpuks kokku saime, oli Pete ratastoolis.

Ma ei taha Petest rääkida midagi naljakat, sest ta on nii armas inimene. Kõik need tema naljad... Väga paljud ju arvavad, et ega ta normaalne inimene ole.

Kord rääkisime poja Jostiga tarkusest. Ma küsisin temalt, kes meie külalistest on targad inimesed. Ta vastas – Peeter Volkonski. Siis küsisin pojalt, kes on tark inimene. Ta ütles – Buddha.

Nii on Petes ja tema muusikas mingisugust kõiksust. Eesti rahvas on väga rikas, et tal on selline kunstnik nagu Peeter Volkonski, ja rohkem mul polegi midagi öelda.

Aleksander Müller

Sain Peetriga tuttavaks Hiiumaal, kui Jaan Tooming tegi oma värviliste unenägude filmi. Peeter jäi võtetele veidike – kas päeva või paar – hiljaks, sest tuli Gruusiast. Peeter oli ostnud Gruusiast burka, mis tegi ta Hiiumaal väga populaarseks.

Milline on kõige kentsakam olukord, kuhu me üheskoos...? No see on nii ränk, et ei kannata...

Üks leebem lugu on see, kui augustiputši ajal keelati kogu Eestis paariks päevaks igasuguse alkoholi müük, ka lokaalides. Sattusime Volgiga hommikul Püssirohukeldrisse, ju meil siis oli vajadus. Ja siis öeldi meile: noh, teile ikka võib anda.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.64