Lemmikloomad võetakse peresse seltsiliseks, kellega jagada rõõme ja muresid, kellele pakkuda hellust. Seekord aga tahaksin peatuda koeraomanike muredel.

Olles ise olnud pool aastat neljajalgse sõbra omanik, hakkan tasapisi aru saama, millise diskrimineerimisega puutuvad kokku spanjelite, takside, kollide, paleekoerte, labradoride ja teiste tõugude omanikud. Vahel on tunne, et koeraomanikuks olemine on karistus.

Eesti ühiskond on äärmiselt haige, kui oma komplekse elatakse välja kõige nõrgemate, vanurite, laste ja koerte peal. Nemad ei hakka ju vastu ja hambaid võib teritada lõputult.

Jaanipäeva eel Turu linnas olles märkasin tänavatel rõõmsaid koeraomanikke, kes lemmikutega jalutasid hansalaadal, astusid probleemideta tänavakohvikutesse ja isegi kauplusse. Meil oleks selline asi kujuteldamatu, Tartus saaks osaks sõim ja hurjutamine.

Koer on pereliige

Õhtul töölt koju tulijale ei tee vist keegi suurimat rõõmu kui vastu tõttav ja hüplev karvane kera. Kui loom oma koonu sulle sülle pistab ja armsate silmadega otsa vaatab, unustad päevased pinged.

Vahel patustad ja pistad talle suhu tükikese küpsist, sest pole ju temagi suu seinapragu. Ja kui kodus on ka lapsed, siis nende kiindumus ei vaja pikemat seletamist. Õhtused jalutuskäigud on kasuks nii loomale kui ka endale, palju sa ikka töölaua tagant niisama jalutama pääsed.

Omaette teema on koeraomanike solidaarsus. Neljajalgsed on samasugused diplomaadid nagu lapsedki, kes ärgitavad isekeskis suhtlema. Vaadake õhtuti ringi, kuidas üheskoos veedavad aega lapsed ja koeraomanikud.

Ei saa aru nendest, kes võtavad imearmsa kutsika lapsele mängimiseks, looma suuremaks kasvades ta aga unustatakse või visatakse koguni tänavale.

Ükski koer ei sünni ilma kurjana, inimene muudab ta selliseks. Minu meelest on võrdväärsed kurjategijad inimese ja looma piinajad. Teolt tabatuid peaks karistama ühtmoodi. Kahjuks pääseb looma vigastaja puhaste paberitega ja teeb oma tegusid järgmisel korral veel julmemalt ja rafineeritumalt.

Inimene suudab vastu hakata, loom alati mitte. Ründamine või puremine on Pitsul ehk viimane enesekaitsevõimalus. Mõelgem sellele.

Koera haigestumisel teeb omanik kõik, et loomakesel oleks pisutki kergem. Paned mängu kas või viimase raha, sest haigus on peres ühine mure.

Koeravaenulik ühiskond

Tahaksin kutsuda koeraomanikke ühinema – meie õigusi ei kaitse keegi peale meie endi. Eesti ühiskond on muutumas loomavaenulikuks. Vaadake kas või neid silte, mis keelavad puhke- ja söögikohtadesse lemmikuga sisenemise. Rannas ilutsevad teated, mis karmilt hoiatavad, et neljajalgne pole seal soovitav. Ei ole enam bussiski.

Jumal hoidku, kui koer veel vette läheb – turvaja-vetelpäästja vaatab sulle otsa nagu kehastunud etteheide. Samas vaatab ta tühjal pilgul mööda prükkarist, kes täidest kubisevat keret vees loputab või seljast võetud kaltse peseb. See ei reosta ega häiri.

Võtan õiguse kõigi koeraomanike nimel öelda, et meie loomad on puhtamad kui paljud kodud. Ja mujal maailmas on rajatud koertele rannad, kus võib looma lasta vette mõnulema.

Tartus on Emajõe ääres piisavalt võsastunud maad. See ei maksa ju palju, kui paarkümmend meetrit ära korrastada, vedada mõni koorem liiva ja olekski koht, kus rahumeeli lemmikut ujutada.

Kõige alandavam on vaadata surnuaial koertega sisenemist keelavaid silte. Loom oli ju inimese elu ajal pereliige, pakkudes kadunukesele kunagi rõõmuhetki. Ja nüüd ei tohi koer oma peremehe või perenaise haua serval seista!? Absurd. Keda see Polla siis hammustab või häirib, kui ta on omanikul kenasti rihma otsas.

Keelust üle astuvat vanainimest võib korravalvur isegi trahvida – jaburamat asja annab otsida. Samas ei näi Tartu politsei teadvat, et Ropka surnuaial on tekkinud õlide ja asotsiaalide koloonia, kes kimbutab seal liikuvaid vanu inimesi!

Kalmistul on koer vanuri ainus julgestaja – looda koerale, mitte politseile, kinnitas mulle hiljuti üks kalmistukülastaja.

Kesklinnas jalutades olen tabanud pilke, kuidas ma üldse julgen oma kuningas Charlesi spanjeliga inimeste sekka tulla. Samas soendab südant, kui mõni memm või härrasmees soojal pilgul järele vaatab või vastutulija pärib, mis tõugu ta on.

Minu meelest ei saa ühegi koera peale vaadata kurja pilguga. Iga loom on kordumatu ja kallis.

Ja veel. Olen märganud, et vene rahvusest inimesed on koerte suhtes märksa sallivamad ja hoolivamad kui eestlased – mitu korda on mu spanjelile ligi astutud ja lihtsalt pai tehtud.

Hiljuti avati Tallinnas koerte jalutusväljak. Pealinlasi võib õnnitleda – teil on koht, kuhu minna. Tartus pole midagi.

Unistada ju võib

Kunagi ehk saabub meiegi maale aeg, kui pekingi paleekoera, spanjeli, taksi ja teiste väikeste tõugude omanikud võivad, lemmikud süles, siseneda kaubakeskusesse või kohvikusse, tundmata seejuures kellegi halvustavat pilku.

Ehk saab uus Tartu kaubamaja esimeseks selliseks kohaks Eestis – veel pole hilja sellele mõelda.

Soomemaal Turus võis pea kõikides vabaõhukohvikutes näha inimesi istumas koos koertega, loomake ilusti rihma otsas. Tartuski võiks olla kohvik, kuhu võib koeraga minna. Klient tuleb ju raha pakkuma, aga kui talle nähvatakse uksel, vaadake, teil on ju koer kaasas, paneb ikka õlgu kehitama küll.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.55