Pärnu Tammsaare lasteaias käiv Armas oli see, kes emale peale käis, et rattasõidust tuleks kindlasti osa võtta. Ema Kersti selgitab, et iga kord, kui kuskil mingi võistlus on, teatab Armas, et just sinna peab ta minema.

Tartu rattamaratoni üritusele olevat ta tahtnud tulla juba möödunud aastal. Siis aga leidis ema, et poiss on rallimiseks veel natuke liiga väike.

Samal teemal: Endised rattahaid andsid endast taas kõik (1) Ässad õnnistasid sisse spordipargi sprindiraja Korraldajaid ehmatas osaleda tahtjate rohkus

Varem Raadil peetud, nüüd Supilinna spordiparki kolinud Tartu rattamaratoni eelüritusel kubiseb stardiala pisikestest ratturitest ning nende täiskasvanud saatjatest.

See, kus õigel ajal olema peab või millise laua juures end registreerida saab, ei huvita tillusõitjaid põrmugi. Las vanemad hoolitsevad selle eest, neil endil on enamasti ainuüksi rattal püsimisega tegemist.

Läheb sõiduks!

Ei tea, kas kõige väiksemate, kuni nelja-aastaste 400 meetri pikkuse sõidu võimalikult kiiret läbimist on hakatud oluliseks pidama, stardikoridoris paistab sõitjate saatjaskond nimelt koosnema peamiselt meestest.

Väikesele Armas Jürgensonilegi sätib veel selgelt liiga suurt rohelist kiivrit kindlamalt pähe tema onu Indrek Jürgenson, kes on samuti kõva spordipoiss – teeb triatloni ja naisekandmist, võtab osa igast Tartu nelikürituse osavõistlusest.

Armas tunnistab, et talle meeldib rattaga sõita. Mida vähem, seda muidugi parem, sest kui rohkem sõita, siis see väsitab ära. Igati loogiline põhjendus, kas pole.

Stardiks valmistudes kahetseb onu Indrek ühtäkki, et Armasel seljakotti või kapuutsiga jopet seljas pole. «Kui ta kukkuma hakkab, oleks ju hea kohe sangast haarata,» muigab ta.

Aga nüüd on juba hilja midagi muuta, sest starter asub sekundeid lugema. Sel hetkel kummarduvad lapsevanemad-saatjad võsukeste kohale, justkui kartes, et äkki läheb juba stardis väärtuslikke sajandiksekundeid kaotsi.

Kuigi tillusõidus aeg ja koht ei loe, on just vanemaid haaranud võistlushasart. Kui mõni laps stardirüsinas kukub, haaravad taganttulijate saatjad rattaleistangi enda kätte ning juhivad sadulas istuja kiiresti ja kindlalt mööda.

Ja nii kruvitakse tempo päris korralikuks, mitmedki kaasa jooksvad vanemad on juba paarisaja meetri pärast võhmal.

Väikese Armase jalgratta abirattad jäävad liiva kinni ja poiss kukub. Tema onu Indrek appi ruttama ei kiirusta. Hoolitseb vaid selle eest, et keegi tagant tulijaist omakorda neile otsa ei sõidaks. Armas ajab ratta ise püsti ning ronib taas sadulasse. Ja nii kaks korda.

Erinevalt mitmetest teistest kukkujatest Armase tumedatesse silmadesse pisarad ei valgu. Vastupidi, tema nägu on endiselt nalja täis.

Polnudki üldse valus

«Lahe oli. Ja kukkuda ei olnud üldse valus. Järgmine kord tulen ka,» kinnitab Armas juba finiši järel, kui on sõidu eest kätte saanud auhinnašokolaadi ja -jäätise. Aga miks sa kukkusid, pärib onu Indrek. «Sest ma sain kukkuda,» on lühike vastus.

Ilm pole kuigi soe, kauaks paigale seisma jääda ei saa. Jäätist limpsiv Armas väristab õlgu ja ulatab jäätise emale. Silma hakkab teisigi vanemaid, kes lapse jäätist lõpetavad.

Üle kaheksa-aastaste laste minimaratonil, kus 5,7 kilomeetri pikkune teekond viis läbi dendropargi, said ratturid näha ehtsat põtra, kes oli sattunud raja äärde põnevat võidukihutamist uudistama.

Tartu tillusõidul läbis 400 meetri kuni kilomeetri pikkuse raja 536 väikest sõitjat, minimaratonil sõitis 5,7-kilomeetrise ringi läbi 359 ratturit.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5