|
Mõni päev tagasi näidati teleuudistes lõiku, kus kajastati linnapea ringkäiku pealinna turgudel. See, et kaubandusliku küljega (hallitanud porgandid, puudujäägid hinnasiltide ja saatelehtede osas) ei olnud kõik korras, on üks asi. Kuid tähelepanuta jäi asjaolu, mis veelgi nukram. Nimelt olukord, et paljud müüjaid ei suutnud vastata elementaarsetele eestikeelsetele küsimustele ning linnapead saatvad ametnikud olid sunnitud seetõttu riigikeele hülgama ja kasutama teist keelt, on lausa masendav.Samal päeval, kui teleuudistes kajastati linnapea turulkäiku, purssisid venekeelses «Aktuaalses kaameras» kolm ametnikku võõras keeles intervjuud anda. Lugupeetud riigikogulased, ministrid ning muud ametnikud. Kui teie emakeel on eesti keel, siis intervjuu kodumaisele telekanalile andke palun ka riigikeeles. Lisaks võiksid venekeelsel AK-l joosta all eestikeelsed subtiitrid, sest sellega löödaks kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks õpiks venekeelne vaataja eesti keelt, sest venekeelne AK on üks vähestest saadetest, mida muukeelne inimene peale suure naabermaa telekanalite vaatab. Teiseks on oluline, et ka eestlane saaks teada, mida kõigis riigitelevisioonis näidatavates saadetes edastatakse. Paljud muukeelsed ei räägi eesti keelt, kuna pole vajadust. Vajadust ei ole, sest me ei ole ise oma keelt väärtustanud. Meenub ühe tuttava venelannast kinnisvaramaakleri kurtmine, et ta on käinud kahel eesti keele kursusel, kuid sellest hoolimata ei ole talle mitte midagi külge jäänud, sest puudub praktika. Sellest hoolimata, et ta on ainuke vene keelt kõnelev töötaja ühe suure kinnisvarafirma pealinnakontoris, suhtlevad eestlastest kolleegid temaga ainult vene keeles. Ja kuigi aeg-ajalt üritab too naine ka eesti keeles rääkida, ei suuda kärsitud kolleegid tema algelise eesti keelega kaasa minna ning lähevad alati kiirelt üle vene keelele. Selle lõpptulemusena pole mingit keelepraktikat ja ei maksa imestada ega solvuda, kui muukeelne leiab, et järelikult pole eesti keelt vajagi ning õppida tuleks hoopis muid, kasulikke ja vajalikke keeli. Loodame kõiksugu inspektsioonidele ning keelekontrollidele, kuid kõige rohkem saaksime ära teha just ise. Tuleb lihtsalt rohkem ja julgemalt eesti keeles rääkida. Keelekümblus peaks toimuma mitte ainult kusagil kaugetes metsataludes, vaid seda tuleks harrastada igal pool – tänaval, turul, bussis ja trammis. Ning ka televisioonis. |
