Kui need Jõgevamaal suurtel põldudel nosivad tuhatkond lammast aga kalendrit tunneksid, siis valitseks loomade hulgas suurem pinge kui jalgpalli Euroopa meistrivõistlustel. Teadagi – küsimus on selles, kes pääseb jaanipäeval eluga ja kes läheb šašlõkiks.

«Eks see kari nüüd pisut ikka väheneb,» kinnitas ka Rein Kilk. «Lambaliha läheb ju hästi. Ja lambalihašašlõkk on kõige parem.»

Head šašlõkiretsepti pole Kilgil aga pakkuda, sest tema köögis ei eksperimenteerivat. «Kui head liha tahan, lähen võtan poest midagi Pere kontserni ettevõtete toodangust,» ütles ta. Sel jaanilaupäeval võtab Kilk aga «midagi» hoopis mõnest bensiinijaamast, sest tuleb siis koos sõudjatega koju tagasi Poolas Poznanis peetud võistlustelt.

Ega jaanipäeval tasugi väga nõudlik olla, sest sel ajal liha söömine pole sugugi iidamast-aadmast pärit. Nimelt seisab 1981. aastal ilmunud Silvia Kalviku raamatus «Eesti rahvustoidud», et vanasti söödi meil jaanipäeval sõira, munavõid, keedetud mune, kohupiima, kamakäkke, korpe ja praetud kala.

Lammastel oleks vanade tavade elustamise üle küll hea meel, sest siis langeks ära küsimus, kes elab üle ka selle suve.

Foto: Margus Ansu

Kas soovitad fotot teistele lugejatele?   Hinne: 5