|
«On kahetsusväärne, et see lugu on sellise pöörde võtnud,» tunnistab Lõuna
politsei prefekt Aivar Otsalt, et aasta tagasi ostetud labradorikutsikast ei
saanud armastatud pereliige, vaid saatuseheidik, kirjutab SL Õhtuleht.
Möödunud aasta novembris sai Võru koerte varjupaiga juhataja Ülle Käsik kõne
Tartust ühelt naiselt, kes käskis kiiremas korras järele tulla pooleaastasele
labradorikutsikale. Ehkki Käsik soovitas panna kuulutus lehte, oli naine
resoluutne: just varjupaik on looma õige koht.
Ees ootas teda nukker vaatepilt: sõbraliku seltsilise asemel ootas teda
pimedas garaa˛is ees niru kõverate käppadega loomake, kes oli väidetavalt mõni
kuu tagasi nelja meetri kõrguselt rõdult asfaltteele kukkunud.
«Garaa˛i oli talle pandud mingi madrats ja veekauss. Koer oli selgelt
alaarenenud, täiesti haige loom! Talle polnud antud midagi, mis kondid
tugevamaks teeks. Koer oli kasvatamatu, käis ümber inimese, ei taibanud midagi.
Oma nime ei tundnud ta grammivõrdki. Ülimalt alakaaluline ja närviline,»
kirjeldas Käsik halvasti koheldud koera, kelle ta kohe kaasa võttis.
Lilly-nimelise koeraga kaasa antud dokumentides oli omanikuna kirjas Lõuna
prefekt Aivar Otsalt. Et koera seisundist rohkem teada saada, viis Käsik ta kohe
kuldsete retriiverite tõuühingule näidata. Sealne tegevliige Karis Saarniit
hoidis vaevu nuttu tagasi.
«Vaene koer, ta oli väga halvas seisus, ja nii, et seda oli kole vaadata,»
ütles Saarniit, kes nägi Lillyt vahetult pärast varjupaika saabumist. «Koera
käpad olid deformeerunud, luud valesti kokku kasvanud ning seda oli näha, et see
oli trauma tulemus. Juhtuma pidi see mõned kuud tagasi, sest muidu ta ei oleks
ju käppadele toetunud.»
«Minu retriiverid on nagu hobused tema kõrval,» ütles Saarniit. Samuti oli
koeral uriinipidamatus ning Saarniit kahtlustab, et koer on saanud lisaks
füüsilisele ka tugeva psüühilise trauma.
Läinud nädalal sai juhtunust teada ka kutsika Otsaltile müünud koerakasvataja
Helen Vihtol, kes kiiresti koerale Võrru varjupaika järele sõitis.
Helen ütleb, et ei suutnud silmi uskuda: loom oli kolmandiku võrra
alakaaluline. Kui Lilly kaalub praegu, pool aastat pärast varjupaika sattumist,
23 kilo, siis Lillyga samast pesakonnast õed 34–35 kilo.
Kasvupeetus pole aga veel kõik. Möödunud neljapäeval vaatas looma Tallinnas
üle loomakliiniku tohter. Tema hinnang oli karm: koer on läbi elanud vaagnaluu-
ja mõlema esikäpamurru, mis on jäänud ravimata. Puudub normaalne lihasmass.
«Tal on koordinatsioonihäired, mistõttu arvatakse, et ta on saanud korduvalt
lööke pähe,» vahendab Vihtol ning peab Otsalti kui ametliku koeraomaniku
käitumist kuritegelikuks. Praegu on koer kasuperes.
Labradori ootab veterinaari hinnangul ees vähemalt kaks operatsiooni, mille
kogumaksumus on ligi 20 000 krooni. Samuti steriliseeritakse koer, sest ta ei
ole oma tõu silmapaistev isend.
«Ta ütles mulle, et kinkis looma ära. Tal ei olnud selleks õigus. Meil oli
lepingus sees, et juhul kui ta ei soovi koera, tagastab ta selle mulle. Koer
pole mobiiltelefon, aksessuaar või mööbliese, keda ära kinkida. See on elus
loom, kelle eest tuleb vastust kanda,» on Vihtol pahane.
Ta tahaks koerapiinamise politseisse uurida anda, kuid põrkub vastu Otsalti
liialt kõrget tiitlit. «Ükski politseinik ei võtaks seda asja töösse,» teab
Vihtol ette. Siiski on ta aru pidanud loomakaitseseltsi juristiga, sest koera
edasise ravi peaks maksma Otsalt.
Prefekt Aivar Otsalt ei taha esmalt koerast rääkida. «Miks ma seda pean
rääkima, kus see koer on? See koer pole minu juures olnudki,» on prefekt tõre.
«Ma tõepoolest ostsin selle koera ja kinkisin oma lähedalt tuttavale
perekonnale (väidetavalt Otsalti naistuttava vanematele), kes teda hoole ja
armastusega kasvatas. Nii kaua, kui ta meie käes oli, pole temaga probleeme
olnud. Kui temaga hiljem on midagi juhtunud, siis on see kahetsusväärne,»
tunnistas Otsalt
«Halba kohtlemist küll temaga toimunud ei ole. Kahjuks see pere ei saanud
isiklikel põhjustel seda koera pidada,» ütles Otsalt. Toimetas Peeter Kuimet, PM online |
