Mart Kivastik: Eesti asi, nagu ta meil on

Laval oli Vaino Vahing. Vaino kõrval seisid kirjanikud, näitlejad, lavastajad – tema sõbrad ja lugejad. Nad olid mõtlikud ja vaiksed, sama vaiksed kui Vaino ise.

Oma eelmistes tükkides ei lasknud Unt kunagi oma lugudel melodramaatiliseks muutuda ja puges vaataja eest peitu – kuningas Oidipus pani pähe päikeseprillid –, kuid seekord ta avas oma südame. Nagu oleks ta jälle seitsmeteistkümneaastane ja kirjutaks «Kollast kassi».

Aga südant avades tuleb leppida tõsiasjaga, et süda jääb kaitseta! Et seda võib närutada, muserdada ja sorkida igaüks, kellel ainult pähe tuleb. Kaua üks süda nõnda vastu peab?

Oleneb südamest. Mõnel on see rauast, mõnel aga on see nii õrn, et palju pole vaja, kohe on augud sees. Kui «Solnessi» lavastus välja tuli, haarasid kriitikud nobedalt sulgi. Unt ei olnud nende lemmiklaps. Neil olid ja on oma lemmiklavastajad, pojukesed, sõbrad või armsamad, keda peab kiitma, isegi kui nad millegagi hakkama ei saa. Pealegi ei mahu väikesesse Eestisse ülearu palju kiidusõnu. See on meie kargetesse meeltesse kinnistunud.

Mõnes mõttes oli Unt nagu võõras, kellest ei saada aru. Mis ta siis vigurdab? Aeg-ajalt said tema lavastused küll ka kiita, kuid «Solnessi» puhul ihuti jällegi kirved vahedaks.

Kriitik ütles mõnes mõttes igavikulised sõnad, et tema küll ei usu, et Solness võiks olla Undi alter ego. Aga näed – Undi torn kukkus kokku. Muidugi võib öelda, et mida sa trügid lavale, kui virinat ei talu, aga samas ei jaga meie niinimetatud kriitikud teinekord ööd ega mütsi ega ole vaevunudki süüvima.

Mikk Mikiver lavastas Madis Kõivu «Saja-aastast sõda». Ja sai nii, et tolmas. Nagu poisike. Mitte et klassikut sõimata ei tohiks, aga Mikiveri arvustaja ei kahelnud hetkekski, et tal on ja et talle jääb õigus.

Juhuse tahtel suutis Mikiverile «tõtt öelda» seesama inimene, kes Unti ei uskunud. Ega ma kavatsegi kirjutada lugu tollest rästikust. Nagu Athos ütles, salvaku, kui saab, milleks muidu need mürgihambad. Kuigi ei saa ütlemata jätta, et pärast pikki aastaid tuima ponnistamist on kriitikute tööpõld küntud palju siledamaks – ei ole enam Hermaküla, Mikiveri ega Unti.

Erinevalt kriitikuist nemad küll eksisid, komistasid ja kahtlesid, kuid olid isepäised ja ajasid oma asja. Nüüd on neist saanud legendid. Kahju ainult, et nad lahkusid haavatud südametega. Kui Unt Vanemuise omainimeste loožis «Solnessi» vaatas, oli ta ilme kurb ja väsind.

Vanemuise väikse maja laval oli Vaino Vahing. Tema kõrval olid tema sõbrad ja lugejad, teater oli tema austajatest tulvil. Peeti kõnesid. Nii palju head polnud ammu kuulnud.

Sama häid sõnu öeldi äsja Ando Keskkülale. Räägiti kunstnikust ja rektorist ja suurepärasest inimesest. Lehed olid kiidusõnu täis! Ja Mati Undile, noorele geeniusele, kest justkui alles äsja oli tulnud maalt Tartusse õppima, on pühendatud sügisene teatrifestival.

See kõik on ütlemata ilus. Kahju on ainult sellest, et nemad ise ei tea sellest kõigest tuhkagi.