Läti kirjanik Gundega Repše, kunstnik Kurts Fridrihsonsi õetütar, vastab sellele väga isiklikus ja meistrit delikaatselt kõrvalt jälgivas raamatus «Puudutused». Sama teevad näitusesaalis linastuvad hingepõhjani liigutavad kultuuridokumentaalid, teleintervjuu kunstnikuga ja film «Prantsuse grupi» saatusest. Kõik see ja näitus ühtekokku kinnistavad veenvalt tõdemust Fridrihsonsist kui läti kultuuri vaba vaimu ja mõtlemise kehastusest.Kaks kirge Tema elus oli kaks kirge – armastus kõige prantsusepärase vastu ja kunst, mida sai teha igal ajal. Kõrvuti arhitektuuriõpingutega Läti Ülikoolis käis Fridrihsons Vilhelms Purvitise juures maalimas, jõudes 1930. aastate lõpul ka esimeste isikunäitusteni. Oluliseks osutusid tollal nii endastmõistetavad reisid Lääne-Euroopasse, eelkõige Prantsusmaale. Pariisis tutvus ta tuntud kunstnike (Andre Derain, Edvard Munch) ja kirjanikega, saadud impulsid saatsid teda kogu elu. Teise maailmasõja järgsetel aastatel muutus toimuv absurditeatriks, vaimset nälga aitasid kustutada mälestused ja tegelemine enesele huvi pakkuvate teemadega. Nii toimisidki 13 läti intelligenti, kes 1949 käisid pool aastat koos, arutlemaks prantsuse kunsti ja kirjanduse üle, hinges ihalus kunagi Prantsusmaale sõita. Sageli oli särava vestluse arendajaks Fridrihsons, üks kolmest, kes oli kunstide Mekas käinud. Ja alles 1951. aasta algul nn prantsuse grupi liikmed arreteeriti ja mõisteti 25+5 kontrevolutsioonilise tegevuse, tegelikult ju unistamise eest. Seesama stsenaarium käivitus ka Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, kus õppinud noored kunstnikud Ülo Sooster, Heldur Viires, Lembit Saarts ja Valdur Ohakas leidsid end paisatuna tuhandete kilomeetrite taha, lätlaste terminiga vaikuse tsooni. Kõigi saatustesse kooti uued teemad, iha vabaduse järele tegi tugevamaks ja tõi koju tagasi. Laagrites läbielatu sööbis mällu ja leidis väljapääsu maastikke ja romaanikangelasi kujutavates fantaasiapiltides ning realistlikes portreedes, asendamas kodustele saadetud fotosid. Näitusel on väljas Fridrihsonsil paari viimase Siberi-aasta jooksul valminud akvarellid, mida oli juba võimalik teha kodust saadetud materjalidega. Akvarellile jäi ta truuks hiljemgi, olles selle tehnika üks tutvustajaid ja näituste korraldajaid. Ta kasutas ka pastelli ja 1970. aastatel uudsena viltpliiatseid, mis tal lasksid nii olulist joonistuslikku alget suurepäraselt realiseerida. Sündisid omanäolised raamatukujundused antiikautorite suurteostele nagu «Odüsseus» ja «Ilias» ning prantsuse kirjanduse kogumikele, mille näiteid on samuti võimalik väljapanekul lehitseda. Ajalugu ja kunst Aeg ja ruum Fridrihsonsi ei kammitsenud, ta usaldas vaid treenitud kunstnikukätt. Tema tööd köidavad isikupärase maailmanägemisega, pisut nukravõitu meeleoluga, mida rõhutavad pikaks venitatud, napi joonega figuurid ja näod ning värvivalik. Kurts Fridrihsonsi näitusel «Vaikuse tsoonis» saavad kokku ajalugu ja kunst, põhjus ja tagajärg, millest meile, järeltulevatele põlvedele, on antud võimalus õppida. Kas teate? Väljapanek viltuses majas • Kurts Fridrihsonsi näitust «Vaikuse tsoonis» (reprol üks Siberis valminud akvarelle) Tartu kunstimuuseumi viltuses majas Tartu raeplatsil saab vaadata 29. aprillini. • Väljapanek valmis koostöös Läti saatkonnaga Eestis ja Läti Okupatsiooni Muuseumi kui kunstniku pärandi talletajaga. |
