Mine tea, kas kõik mäletavadki, aga 80ndate lõpus ja eelkõige 90ndate esimesest poolest sinna keskpaigani ruulis levimuusikailma grunge. Ruudulised flanellsärgid, pesemata pead, lohakas kitarrisaund, stiiliks – kui väga laialaastuliselt öelda – puder pungist ja metalist. Ning vapiloomaks mõistagi Nirvana liider Kurt Cobaini.

See oli see grunge, mida tosinkond aastat tagasi MTV ekraanilt söögi alla, peale ja ajal näha võis. Ilmselt tänu MTV-le assotsieerubki stiil paljudele tagantjärele just Nirvanaga, veidi vähemal määral ka ilmselt ansambliga Soundgarden.
Kuigi see on vaid osa tõest.

Veidi vähem kui aasta tegutsenud Tartu bänd Soda Effect on pigem see teine osa grunge-tõest. Ehk siis – kindlasti on bändiliikmeile Karlisele (kitarr, laul), Alanile (bass, laul), Kristjanile (trummid) ja Runole vähemalt kunagi Nirvana sümpaatne olnud. Grungeks nimetavad nad ka enda bändi loomingut.

Aga Nirvanat ennast lugudes liialt palju ei kosta. Soundgardenit ei kuma ka suurt kusagilt muusikat mõjutamas. See on tore.
Soda Effect ajab haarmeid mujale – avaloo «E-key» kitarririff lööb labida hoopis mürase indie-põllu mulda, kolmas lugu «Gay Country» väisab hoopis lärmakaid rockabilly-radu.

Kõige grungem lugu oleks justkui «Lies Lies», ja ehk ka ansambli nimilugu «Soda Effect».
Aga muidugi on kohustuslikud stiilielemendid olemas – kas või laulumaneer ja seesama mürane kitarrikõla. Nii et on jah grunge, aga mitte see MTV oma. Mis on jällegi tore, sest seda on juba kuuldud küll ja enamgi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.73