Kõnniteed ei ole ainult kohvikutele Tartu Postimees kirjutas (17.04), et nüüd tuleb Tartusse veel rohkem välikohvikuid, ja ma ei suuda tagasi hoida negatiivset tundepuhangut: sellel aastal on siis asjalood veel hullemad. Eelmisel suvel tänavakohvikute laudade ja toolide vahelt läbi pressides sai omavahel arutatud, et enam hullemaks minna ei saa, aga saab küll ja lähebki. Eelmisel suvel ei olnud kõnniteest sentimeetritki vabaks jäetud. Või ei olnud siis nõutud, et kõnniteel peab inimene käia saama? Või nõuti, aga majanduskasvu huvides ei peetud sellest kinni? Ma kahtlustan viimast. Eesti riigis ei väärtustata inimest, meil on majanduskasv. Ja jumal hoia selle eest, kui sa oled väikelapse ema või invaliid. Kujutage ette neid ratastoolis inimesi, lapsevankritega naisi, nägemispuudega kodanikke, kes peavad minema mööda munakiviteed, sest välikohvikud on Tartus ikkagi olulisem teema. Siia loetellu lisaksin ka ilusad tikk-kontsadel naised. Mõni suudab end laudade vahelt läbi pressida, mis on muide väga ebameeldiv nii jalakäijale kui ka kohvikus istujale, ratastooli ja lapsevankriga sellist võimalust pole. Olgu sel aastal tõesti olla kolm meetrit vaba kõnniteed! Ei ole ainult Tartus nii, et inimene jääb kahe silma vahel. See on kogu Eesti probleem, kus määrab raha ja sotsiaalpoliitikast pole õrna haisugi. Ja kui raha jagama hakatakse, siis väga kahtlase loogika alusel. Ebaõiglus ja ohtralt silmakirjalikkust – selline on meie kodumaa. Rohi pole kunagi rohelisem olnud. Taevas on ikka sama sinine ja noored on noored, aga miskit on mäda siin Eesti riigis küll. Egle Mölder
|
Vanemad uudised
