Nelja finaali juhtis tiimi värske treener Urmas Tali, kes veel aasta tagasi juhendas Võru meeskonda Kodulinna pole ta siiamaani vahetama soostunud.

Samal teemal: Kommentaar: Võrkpallileibkonnale sobib üksnes finaal

Alustame algusest. Uudis sellest, et Selista Ehituse / Võru peatreener Urmas Tali tuleb Pere Leiva tiimi juhiks, jõudis lehte mullu juuni alguses. Kui kaua klubijuhtide pakkumist kaalusite?

Rääkima hakkasime vist kunagi maikuus, võtsin kuu lõpuni mõtlemisaega, siis sai otsus tehtud.

Kui täpselt välja öeldi, mida hooaja lõpuks oodatakse?

Põhimõte oli ikka selles, et Eesti meistri tiitel on tähtsaim. Nagu ka eelmistel aastatel. Ükspuha, kuidas turniiri või mängude reglement kujuneb. Ei mäleta, kas Schenkeri liiga loomise ja selle toimimise asjas oli üldse juunis kõik juba selge.

Aga kas poole hooaja pealt ei tekkinud mõtet: pagan, pidin ma üldse siia Tartusse tulema?

See, et Argo Meresaar (rahvuskoondise kapten – M.A.) meeskonnaga liitub, selgus alles augustis, nädal enne laagrisseminekut. Olin valmis ka selle tiimiga, ilma Meresaareta, riskima.

Nii et sellist mõtet küll ei tekkinud. Mulle oli see treenerina suur väljakutse. Mõistagi oli kergemaid ja raskemaid

aegu, aga see käib asja juurde.

Kui kiiresti teil meeskonnaga üldse see õige klapp tekkis? Meresaar on märkinud, et te olete emotsionaalne treener, ise olete öelnud, et hooaja jooksul tuli ette igasugust isiksuste põrkumist ja piigimurdmist.

Algus oli kõva kompimine. Kasvõi kaks nädalat esimest laagrit – proovisin teada saada, mis meestega ikkagi tegu on.

Nii et see võttis päris kaua. Selgeksrääkimisi, üksteise mõistmist ja mittemõistmist oli kuni karikamängudeni välja (finaal oli detsembris – M.A).

Mida kiiremini asjad laabuvad, seda parem. Aga meil läks ta niimoodi.

Meeste omavahelisest klappimisest rääkides oli Vjatšeslavs Grimailovs (Lätist palgatud sidemängija – M.A.) siin eestlaste hulgas alguses kui üksik hunt, rohkem selline pealtvaataja. Pole ta nii aldis suhtleja, et võtaks kellelgi särgist kinni ja kutsuks vestlema.

Aga kulminatsioon oli kojusõit karikafinaalist, kus ühtesulamine alguse sai ja jää mängijate vahel täielikult sulas.

Ise meeskonda tulles te veel ei teadnud, et Meresaar liitub. Mida sellise mängijaga koos töötamine treenerile tähendab – ikkagi üks Eesti parimaid võrkpallureid, koondise kapten?

Eelkõige on tegu väga professionaalse inimesega, kes tänu oma karjäärile on palju kooli saanud.

Minul oli temaga lihtne. Ta tegi kõike, mida pidi, täiega – ei andnud kuskilt järele. See, kas talle parasjagu miski meeldis või mitte, tundus see vale või õige, sel teemal olid igasugused diskussioonid, aga ta ei jätnud kunagi midagi tegemata.

Ses suhtes oli kergem kui nooremate mängijatega, kes arvavad, et nad on juba väga head ja kellel treeneri jutt läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Nendega oli rohkem vaeva.

Aga neilgi on kergem, kui suur isiksus võistkonnas on – joondutakse ikka tema järgi.

Kuidas meeskonna arenguga hooaja jooksul rahule jääte? Üks, keda suurema arenguhüppega seoses maininud olete, oli Rain Värton?

Klubitreeneri töö on selline, et mingeid järeleaitamistunde siin eriti teha ei saa. Eesmärk on viia mängija paremad küljed ja tehnilised oskused sinnamaale, et ta oleks kogu aeg väga hea ja stabiilne. Pisivigu annab lihvida, aga külgejäänud vead – neist ühe hooajaga lahti ei saa.

Kui hästi-halvasti neist rääkisime, kui hästi-halvasti proovisime eesmärki ellu viia – eks üht-teist peegeldub selles, et nooremad poisid oleks ehk võinud kiiremini areneda. Aga samas saan ju aru: hommikupoolikuti käisid nad koolis, õhtul tegid trenni. Koormus oli väiksem kui neil, kes kaks korda päevas rabasid.

Neli finaali ja kaks kulda hooaja peale – mainisite, et kõige raskemini tuli Eesti karikavõit. Kas seepärast, et karikamängud jõudsid lõpule juba detsembris, poole hooaja pealt?

Ei, mitte sellepärast.

Proovisime abitreener Peep Pälliga nii sättida, et meeste vormis oleks kaks normaalset plahvatust. Üks Eesti karikavõistlustel, teine Eesti meistrivõistlustel. Vist panime karikaga veidi mööda, sest mehed polnud parajasti nii heas vormis kui oleks pidanud, poolfinaal oli raske. Sealt väljatulek näitas, et meestes on sisu.

Eesti meistri tiitlist kõneldes: on teil meeles, mis tunne see ikkagi oli, kui Tartu publiku ees teise finaalmängu viiendas geimis Audentese võrkpallur pallingul eksis, mänguvahendi auti lajatas ja tiitel tuli?

Noh, jah (muheleb). Eks ta on selline... väga hea tunne (naerab). Ma arvan, et kõigil võttis silma märjaks.

Meistritiitel oli kõva töövõit ja muidugi ka emotsionaalselt kõva tipp. Mitte ainult mulle, vaid ka meeskonnale ja publikule muidugi ka.

Mõne mängu põhjal võiks tagantjärele öelda, et Pere Leib oli pisut dramaatiline meeskond. Ütlesite ise ka, et hooaeg sai õige hoo sisse nii poole peal, aga samamoodi läks tihti ka olulistes kohtumistes: enne teist-kolmandat geimi ei tahtnud mäng käima minna. Näiteks Eesti meistrivõistluste finaali teises mängus ja Schenkeri poolfinaalis – mõlemas tuli Pere Leib 0:2 kaotusseisust võitjana välja.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33