Üleeile sai Tallinna kirjastus Ilo trükikojast virna soliidses köites, uudse ümbrispaberiga kaetud raamatuid, mille pealkirjaks on «Müümata naer». Sellel on kaks autorit – Tõnis Mägi alias Mäks ja Berk Vaher.

Et mõlemad elavad viimastel aastatel Tartus, siis juhatas kirjastus nad lugejatele autogramme jagama kõigepealt kodulinna.

Juttu tundide kaupa

Mitmekülgne Mäks ei ole eales varem olnud raamatu autor. See osutus võimalikuks pärast tundidepikkust päevade viisi läbi suve rääkimist, mida kuulas ja salvestas kirjanik Vaher.

«Ta andis mulle põhimõtteliselt vabad käed materjaliga ümber käia,» ütles kirjanik. «Kogu see jutt, mis ta rääkis, sai hiljem lõigatud väikesteks tükkideks, et need siis uueks mosaiigiks jälle kokku panna.»

Rääkimisest koorunud raamatu sisuks on sügav pilguheit Mäksi eluteele. Sealjuures üllatas noort kirjameest mitte mõni üksik seik maestro kirevast elust, vaid kõik kokku.

Õigupoolest üllatas see, et erinevates olukordades, rollides ja staatustes olnud kuulsus suutis jääda pärast suuri uperpalle eluterveks ja ikka jalgadele maanduda.

Vestlustest Mäksiga sai selgeks, et «tuleb välja astuda tavapärase memuaristika raamidest, ajakirjandusliku uurimuse kaanonitest ja lasta tekstil edastada Tõnis Mäe kui artisti eklektilist stilistikat ja ekspressiivset väljenduslaadi».

Lõpptulemus on «aeg viivudes, panoraam vilksatustes, portree läbi selle, mis tegelikult autori hinge puudutab – on see siis välja öeldud või ei».

Avameelne raamat

Kuigi Tõnis Mägi on raamatus niigi avameelne, meenus talle pärast käsikirja valmimist mõndagi, mida oleks võinud lisada.

«Ma olen jätnud selles raamatus targu otsad lahti,» ütles ta. «See on nagu lõpetamata maal või mingi visandatud pilt. Mulle tihtipeale ei meeldigi kujutavas kunstis ja ka muusikas lõpetatud teosed, need on natuke igavavõitu.»

Idee raamatu tegemiseks sai Mäks paar aastat tagasi Jaak Villerilt. Raamat ilmub kogemata just nüüd, mil jääb ümmarguse aastapäevani kuu. «Mais 1966 tulin ma oma ansambliga Rütmikud esimest korda lavale,» ütles ta. «Seega on 40 aastat laval oldud.»

Raamatus «Müümata naer», mis on saanud oma pealkirja mõlemale autorile meelepärasest James Krüssi raamatust «Timm Thaler ehk müüdud naer», on lisaks jutule ja fotodele kronoloogia ja diskograafia ning mõne laulu noot.

«Ma olen targu teinud niimoodi, et olen raamatusse võtnud mõned oma viimase plaadi «Vestlus Hermanniga» lood, mida ei teata nii hästi, ja mõned lood, mida teatakse hästi, näiteks «Liivakell»,» ütles Mäks.

Viimasel ajal üsna tavapäraseks saanud kombega lisada raamatule CD-d ei ole «Müümata naer» kaasa läinud. Maestro sõnul kuulub toosama «Vestlus Hermanniga» selle raamatu juurde mõtteliselt.

Raamat

Tõnis Mägi ja Berk Vaher, «Müümata naer». Kujundanud Margus Tõnnov.

Kirjastus Ilo, Tallinn, 2006, 208 lk.

• Kui olin 15-aastane, sain kusagilt Tšehhi kitarri, häälestasin keeled, nagu süda ütles. Tegin oma häälestusega laule. Ühel hetkel öeldi – kulla mees, see on jama, see pole õigesti häälestatud. (Lk 61.)

• 1969. aastal, kui Läänes oli summer of love, hipifestivalide aeg, Tallinnas aga juubelilaulupidu, korraldasime Leninakani suurtükipolgus eestlastega oma laulupeo. Mina olin laulupeo Moss. (Lk 64.)

• Mulle meeldib James Krüssi raamat «Timm Thaler ehk müüdud naer». Poiss müüb oma naeru kuradile, temast saab maailma rikkaim inimene ja samas ei kontrolli ta midagi. Oled täitsa üksi, midagi pole enda oma – kõik on peenrahaks vahetatud. (Lk 75.)

• Kui sa midagi teed, siis pead pühenduma täiel rinnal. Ei ole juttugi sellest, et lähed lavale ja mõtled: täna peaks brikett ära toodama. Siis mine ära. Siis on aeg läbi. Igal juhul tuleb teha täisandumusega. (Lk 97.)

• Neli-viis kontserti päevas. Kell 12 esimene, siis poolteist tundi vahet ja järgmine, kuni keskööni – ja nii pidevalt. 10 aastat. Viimaks oligi mu elu vaid laval. Kui astusin lavalt tänavale, ei osanud enam olla. Klounimask oli näo külge kleepunud. (Lk 126 ja 127.)

• Mingis mõttes on näitlemine ja laulmine väga sarnased. Kui ma teen laulu, ka siis ma vaatan, et välted oleksid paigas. Pausid. Et ma jõuaksin oma mõtlemisega inimesteni. Et ei oleks pelgalt sõnad. Ja paradoksaalsel kombel ei tohi ma hakata mängima. Kui mängima hakkan, läheb roll käest. (Lk 155.)

• Kui olin noorem, sai igal pool käidud. Enam ei taha, kõige rohkem tahan kodus olla. Mul ei ole iseendaga igav. Niikuinii elan omas maailmas! See ongi kõige olulisem, et saan tegelda sellega, mis mulle meeldib – ja iga uue hommiku üle rõõmustada. (Lk 186.)

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5