Meid, Peipsi ääres sündinuid ja kasvanuid ei tee murelikuks mitte see, kuidas seda kanti väljastpoolt nähtakse, vaid see, kuidas säilitada vähest, mis jäänud.

Mis salata, omal ajal on paljud siit läinud linna kergemat elu otsima, kaluri ja põllumehe amet ei ole kerge ka meie ajal. See puudutab teisigi Eesti paikkondi – oleme ju näinud Setumaal tühje külasid.

Varnjas, Peipsiääre lõunapoolsema valla külas, Riina Rosso sünnikohas, elab kõige rohkem eestlasi ja üht külaosa nimetakse siiamaani «eestikandiks».

Kunagi oli Varnjas Naiste Selts, 2001. aastal moodustati kohalikest aktivistidest Varnja Perekonna Selts ja 2004. aastast MTÜ Piiri Peal.

Seltside loomist ajendas peipsirahva soov elustada külade seltsitegevus ja luua ilusad ning puhkamiseks sobivad külad.

Meie kaunis Peipsimaa ei meelita siiakanti ainult turiste, vaid ka kunstnikke ja kirjanikke ning kasvatab kohalikestki silmapaistvaid inimesi. Näitu-sed ja kohtumiste korraldamine Peipsi poeetidega räägivad ise enda eest.

Peipsiääre valla Kolkja vanausuliste muuseum ja Varnja Elav Ajaloomuuseum on kogunud väga huvitavaid eksponaate ja lahked asjatundlikud juhatajad tutvustavad kaugete aegade taha ulatuvat ajalugu.

Kolmes valla raamatukogus leidub kõikidele lugemist, kui aga midagi erilist vajatakse, võib seda hankida naaberraamatukogudest. Internetiühendus samuti olemas.

Selle kandi magnet Peipsi järv meelitab kalamehi Eestist, Lätist ja mujaltki. Paraku kaasneb sellega sõitmine järvejääle, napsutamine ja Peipsi reostamine kõikvõimaliku prahiga.

Meie ühingute pesapaik on Peipsiääre vallas, vallavanem Nina Baranina valutab südant oma kodukandi arengu pärast.

Ta lausa pakatab ideedest ja muidugi tuleb kirjutada palju projekte, et oma unistusi teoks teha.

Peipsiääre elanikel ei ole raisata aega teiste mahategemisele ja kadestamisele, me kaevame sibulapeenraid, käime kirikus, parandame elutingimusi, kirjutame luuletusi kodukandist ja naudime elu.

Samal teemal: Riina Rosso, «Unustatud Peipsi-äärne», PM. 7.03.