Kunstnik astus viimse sammu ajastu vastu

Külli Muna näituse «Ajastu vastu» üks koostajaid Maarja Lõhmus räägib intervjuus, et tema kunstnikust sõbranna ei suutnud kaasa minna ühiskonna muutustega.

Miks kunstnik Külli Muna (17. jaanuar 1960 - 8. jaanuar 2003) otsustas elust lahkuda?

Ta tundis, et ei jaksa enam elada, sest maailm läheb sinna, kuhu tema ei taha minna.

Kas tema otsustus oli pelgalt isiklik või on see ühtlasi märk millestki muust?

Mulle tundub, et Külli lahkumine on 1980. aastate boheemliku intelligentse vabameelsuse sümboolne kurb lõpp.

Kui sa 1980. aastatel olid vaimu poolel - nagu oli ka Külli - , olid sa määratletud nii, et olid millegi vastu ja ikkagi ka millegi poolt. Neid asju, mille poolt sa olid, otsisid sa väljastpoolt võimu ja ametlikku struktuuri.

Külli oli nende hulgas, kes kujunesid lõplikult välja 1980. aastate lõpuks, olid siis ja 1990. aastate alguses väga aktiivsed, kuid kiiretes muutustes ei tahtnud või ei jõudnud endale leida sobivat kohta.

Nende traagika on selles, et ühiskond ei ole jõudnud inimlikus mõttes nii kaugele, et toetaks ka neid, kes tõesti tahavadki tegelda ainult kunsti või mõne muu sellise valdkonnaga, mis on vajalik õrnemale inimesele.

Kuidas sai alguse Külli Muna kunstnikutee?

Ta alustas ülikooli kunstikabinetis 1980, oli jõuline ja spontaanne algusest peale. Tema esimeselt näituselt 1982 ülikooli peahoone kohvikus on nüüdsel väljapanekul karakterpastellid.

Viimasel perioodil maalis ja joonistas ta väga heledaid töid, jäädvustas religioosseid ja metafüüsilisi hetki. Ta jagas neid inimestele üsna palju lihtsalt niisama. Ma ei osanud neid näituseks kõiki üles otsida, tema tutvusringkond oli väga lai.

Kes pani näitusele nime «Ajastu vastu»?

Me Evaga (Külli Muna tütar - toim) mõtlesime selle välja. Sest kõige rohkem rääkis Külli viimastel aastatel sellest, et talle ei meeldi aja muutumine ja kaugenemine inimesest, inimesega seotud väärtustest.

Aja ja ühiskonna ümberstruktureerimine on vähendanud inimese väärtust ja olulisust. Külli oli selle vastu, sest pidas keskseks inimlikkust, tundeelu, mõtisklust.

Miks ei valinud ülikooli 1986 ajakirjanikuna lõpetanud Külli Muna töökohta oma erialal?

Meie õppejõud Hagi Shein vaatas teda kui ilusat ja tarka professionaali, kes oleks võinud töötada ETVs. Külli käis seal ka praktikal ja temaga jäädi rahule, aga ta ei valinud seda teed. Põhjus oli kunstis, endassesüüvimises.

Ta töötas mõne aasta ülikooli raamatukogus, seejärel psühholoogiaosakonnas ja kultuurikateedris. Ja siis, 1990. aastate keskel, tabasid teda stressid.

Kus ta oma viimasel eluaastal töötas?

Ta ei töötanud kuskil. Maalimine ja kunst oli Külli eluviis. Ka viimasel õhtul, 7. jaanuaril, läks ta oma ateljeesse Ujula tänavas. Ta pidi jätkama tööd Tampere Majja kavandatud näitusega.

Külli oli loomuselt tõeline looja, piltidega samaväärselt head on tema luuletused.

Miks pole tema luuletusi raamatuna ilmunud?

Nõukogudeaegsete kogude üle ta natuke irvitas. Praegusel ajal annaks samasuguse ande juures igaüks raamatu välja.

Avalikkuse ette tuli ta 1982. aastal joonistustega, aga samal ajal oleks võinud tulla luuletustega. Mullu koostas Külli luulekogu, mille loodetavasti annab välja Ilmamaa.

Külli Muna mälestusnäitust «Ajastu vastu» saab Tampere Majas (Jaani 4) vaadata 12. märtsini.