Kunstikuu ulatus tänavu Postimehesse poolesajal korral. Meie ise siinpool lehepaberit või onlainiekraani neid kordi üle ei lugenud ega loe ka. Mainitud arvsõna pärineb kunstimuuseumi direktori Reet Margi andmetest, mida tal on kohustus edastada rahastajatele.

Samal teemal: Kunstikuule pani punkti jäine ja tuline vaatemäng

Evelyn Müürsepp ütles vastuseks, et kunsti turgutab kunstnike reisimine ja loominguline tegevus raja taga ning loobumine vanas kunstis üleliigsest kinniolemisest.

Rael Artel soovitas samuti loobuda vabatahtlikust isolatsioonist ja enesekesksusest. Tartu kunstielu võiks olla avatum ja vaadata rohkem väljapoole. Minevikku vaatamise asemel tuleks tartlastel edendada nüüdisaegset kunsti, mis on aga seotud kunstihariduse ja näitusepindadega.

Henry Timuski arvates puudub Tartu kunstis ühtne tegevusplaan ja koostöö. «Tartul võiks olla kunstinõukogu, kes keelab, käsib, poob ja laseb,» märkis ta.

Külli Hanseni meelest oleks kõigepealt tarvis tänapäevastele nõuetele vastavat linnagaleriid, kuhu saaks kutsuda oma loomingut näitama ka parimaid välismaa kunstnikke. Ja tartlastest kunstnikele tuleks luua võimalusi välismaal näitusi teha.

Katrin Ruus näeb lahendust eelkõige noorte geeniuste turgutamises. Kaasa aitaks ka eri valdkonna kunstnike moodne ateljeedesüsteem, kus soovijad saaksid käia vaatamas, kuidas kunstnikud töötavad.

Vahest aitavad need mõnest ilmunud vastusest välja sõelutud mõttejupid tulevasi Tartu kunstikuid kavandada ja üldse siinset kunstielu elustada – oih, vabandust! – elavdada.