Praegu professoritele kehtivad kvaliteedinõuded pärinevad viieteistkümne aasta tagusest ajast – siis oli publikatsioone kolm korda vähem, nüüd on teadusnäitajad kordi paremad. «Et Tartu Ülikool tahab olla teadusülikool, tuleb luua uusi kriteeriume,» nentis teadusprorektor professor Ain Heinaru. Tartu Ülikooli socialia valdkondliku komisjoni esimehe Jüri Alliku sõnul on Tartu Ülikool täiskasvanuks saanud ja igaüks ei pruugi enam professoriks saada. Suur surve Ilmselt tuleb professoriks valimise korda muutes arvestada siiski ka erinevate valdkondade ja olukordadega. Heinaru hinnangul ei peaks tahtma, et kunstnikud hakkaksid tingimata artikleid kirjutama. Ka võiks ülikool leida võimaluse teha erandeid – näiteks mingil alal ülihea teadlane, kellel pole suurt õppetöö kogemust, võiks siiski professoriks saada. Kui formaalsed kriteeriumid pole täidetud, tuleb anda väga mõjuv põhjendus, miks inimene tegelikult sobib professori kohale. «Kuigi reeglid, milles on erandid, pole head,» tunnistas Allik. Muutusi sunnib tagant asjaolu, et ülikool on põhimõtteliselt andnud professorite kohad vabaks – enam ei tegutse ühes õppetoolis tingimata ainult üks professor. «Surve on suurem, igaüks tahaks professoriks saada,» sõnas Heinaru. «Vana reeglistlik on selgelt ajale jalgu jäänud.» Allik leidis, et muutused on mõistlikud. «Professor ei peaks täitma ainult minimaalseid nõudeid kohale, vaid olema ühes valdkonnas, õpetamises või teaduses, eriti silmapaistev,» märkis ta. «Noori doktoreid, kes miinimumnõudeid täidavad, on juba päris palju – see ei tähenda, et nad kõik peaksid saama professoriks.» Tagasihaaravat jõudu tingimuste muutmisel olla ei saa – kes said kergemini professoriks, on lihtsalt õnnelikud, uutele on asi keerulisem. Professor aunimetuseks Praegu märgib professoritiitel ametikohta. «Ülikooli rektor juriidiliselt võttes ei tohiks nimetada ennast professoriks, ka instituudi direktor pole professor,» nentis Heinaru. «Igapäevaselt aga kutsume küll rektorit professoriks, ka direktorit, kui ta seda on.» Praegu on nii, et kui professor ei taha enam õpetada, vaid soovib tegelda hoopis loometööga, läheb ta näiteks poole kohaga vanemteaduriks. Siis hakatakse teda aga teaduriks lugema. Uus idee seisnebki selles, et niisugusel juhul oleks inimesel õigus kasutada avalikus suhtlemises edaspidigi professoritiitlit. Alliku sõnul peaks valimiskorda täiendama ka atesteerimise süsteemiga. Ameerikas on akadeemiline komisjon, kus inimeste saavutused igal aastal läbi vaadatakse. «Kui sa oled professor ja midagi eriti ei tee, jääd miinimumpalgale,» rääkis Allik. «Palk tõuseb neil, kes panustavad ülikooli rohkem.» Heinaru sõnul peab lähema kahe kuu jooksul jõudma selgusele, kuhu piirid tõmmata, sest uute professuuride loomine ootab selle taga. Hetkel tegeldakse veel valdkondlike erinevuste läbivaatamisega, seejärel saadetakse professoreid puudutavad põhimõtted teaduskondadele arutamiseks. |
