Eesti skulptuuripealinn on minu arvates kahtlemata Tartu. Kas näiteks Tallinnas, Pärnus või Narvas on mõni nii muhe kuju kui eile Tartu turuhoone ees avatud pronksist siga? Ei ole ju. Skulptor Mati Karmin on oma pronkssea pannud seisma kummuli pööratud terastünnile. Kärss on suunatud Tartu uue kaubamaja poole, mis kuulub Tallinna Kaubamaja kontsernile ja mida on pilgatud ülepaisutatud suuruse ja kohatute sammaste tõttu Tallinna Ülikooliks. Ühtlasi on skulptor modelleerinud notsule nii mitmemõtteliselt muigava ilme, et selles võib leida isegi irvitust Tallinnale äsja antud maailma ühe intelligentsema linna tiitli üle. Ja kas selles muiges pole mitte ka vihjet tõigale, et üks linn võtab oma pronkskujusid maha, aga teine, vastupidi, püstitab neid?Karmini pronkssiga ei ole harilik kuju. Niisiis on ta erilik. Kuid ta ei ole sellisena siiski ainuke Emajõe Ateenas. Viimastel aastatel nutikalt ja lõbuga loodud skulptuuride hulgas on Karl Menning, mille kujur Mare Mikof on loonud Vanemuise terrassile nii, et möödujad saavad seda keerutada. Vanemuise nõlval on ka valguse- ja helimänguline Eduard Tubina mälestusmärk (kujur Aili Vahtrapuu, arhitekt Veronika Valk, heliinstallatsiooni looja Louis Dandrel). Raeplatsil suudlevate tudengite autor on samuti Mati Karmin, ja tema modelleeritud on ka ülikooli raamatukogu ette torudest, veest ja valgusest Juri Lotmani mälestusmärk (arhitekt Andres Lunge). Tartu Ülikooli juubelisünnipäeva aegu mullu sügisel avatud Johan Skytte monument (kujur Tiiu Kirsipuu, arhitekt Ain Rööpson) riigikohtu hoone ees Toomel kuulub samuti erilike skulptuuride hulka. Oleks aga vale arvata, et Tartus on harilike kujude tegijad kadunud, näiteks... Kahjuks pean siinkohal oma mõttelõnga harilike ja erilike kujude teemal katkestama. Nende ridade kirjutamise ajal eile hommikul tuli toimetusse teade, et Kaarsillal – sealsamas, mille kaarel jäi sügisel pildi peale ratsaasendis seksiv paar – on seda sündmust jäljendav skulpturaalne installatsioon. Naisenäoline täispuhutav seksinukk oli kaksiratsi teise omasuguse peal, aluseks midagi kušetitaolist. Ja kuigi politseinikud ja heakorraspetsid eemaldasid selle sigaduse õige kärmesti, oli möödujatel lõbu laialt ning on veebi- ja pärislehtede lehitsejatel kindlasti praegugi. Hea, kui nalja saab. Seni, kuni Tartus jätkub mõnusate sigaduste tegijaid, ei ole see linn veel surnud. Et aga keegi järgmine samal eesmärgil sillale ronija kõrgelt maha kukkudes viga ei saaks, võiks Tartu linnavalitsus kuulutada välja Kaarsillale seksijate statsionaarse skulptuuri loomise konkursi. |
