Aasta tagasi kirjutasin, et ka Toomemägi ja ülikooli peahoone väärivad aastavahetusel idaturistile näitamist ning Tartugi võib rikkaid venelasi pealinnaga võrdselt võõrustada. Tartumaa Turism tegeleb praegu aastavahetuse külastuste kokkuarvamisega ning esimene tagasiside on positiivne – mäng väärib igal juhul jätku.

Ainus, mida turismiarendajatele ette heidan, on see, et rikka idaturisti meelitamise kampaania algas hilja. Peterburis käidi end tutvustamas alles oktoobris ja nii lühikese ajaga suurt imet ei tee.

Tallinn seevastu pani asjad paika kevadel ja talvel ning üheksa erirongi idaturistidega Peterburist ning Moskvast poetasid enne aastavahetust tulijaid Tallinna perroonile.

2007. aasta vahetuseks tuleks Emajõe kaldal hakata atra seadma juba praegu. Pole vaja minna kliente värbama Piiterisse või Moskvasse, seega suurlinnadesse, kus nostalgiline Tallinn peibutab jätkuvalt Kalevi šokolaadi, pealinnanimelise likööri ja kiludega, Anne Veskist rääkimata.

Pilgud tuleks pöörata Pihkvasse ja hansalinna Novgorodi, kus samuti leidub jõukaid kodanikke, kellele Eestisse tulek pole probleem. Ehk saab Tartu tänavu oma esimese välisühenduse Pihkva laevaliini kujul ja kui ilm võimaldab, siis miks mitte saabuda Emajõelinna vett mööda.

Mõlemas linnas tuleks varakult korraldada Tartut tutvustavaid üritusi koos turismiarendajate, ajakirjanike või kunstikollektiividega. Töö peab olema järjepidev ja mitte piirduma ühe Venemaal käiguga.

Meelitada Riiat

Senisest söakamalt peaks ettevõtmisele õla alla panema raevõim ning eraldama turismiedendajatele piisavalt raha, sest piskuga tulemust ei saavuta. Mängus on aga linna mainekujundus ning raha, mis hiljem siia jäetakse, turgutab linna ja siinset ettevõtlust.

Käisin enne aastanumbri vahetumist mitu korda lõunanaabrite pealinnas, mis oli uskumatult kaunis. Vabaajakeskus Lido, mida enamik eestlasi tavaliselt külastab, oli omaette vaatamisväärsus.

Lätlased meelitavad eestlasi mitmendat aastat veetma aastavahetust Riias, aga miks ei võiks Lõuna-Eesti tõmbekeskus kutsuda sõbraliku naaberriigi kodanikke tervitama aastanumbri vahetumist Emajõe kaldal? Tuleb vaid mõelda, mis lätlasi huvitab ja mida suudaksime pakkuda.

Vanasõidukite klubi Levatek võiks tänavale tuua vana Ikarus Luksi ja Saureri ning sõidutada külalisi Tartu tänavatel – Riias vanu Ungari päritolu ühissõidukeid ei kohta! Lisaks linnatuurile võiks ette võtta väljasõite Otepääle või Haanja kuplite vahele. Läti keele oskajaid peaks ülikoolist leidma, kui mõni seltskond tahab Dorpati hotelli restoranis show-kava vaadata.

Kõige selle jaoks on vaja korralikku projekti, meeskonda ja mootoreid, mis veaksid asja võiduka lõpuni.

Teine mõte on seotud veega, täpsemini Emajõega.

2006. aasta teoks tunnistatud lodi Jõmmu valmimine ja vette laskmine äratas Taaralinnas unustusehõlma vajunud laevaehituse tava. Senisest enam peaksime juba tänavu panustama veele: Emajõgi vajab esiletõstmist ja väärtustamist.

Aastasadu on vesi meid ühendanud ja lahutanud – nüüd tahaks, et mõjuma hakkaks ühendav pool.

Tahaks astuda Plasku juures laeva peale ja teha mõne jõelaevaga väikese sõidu linna piirides või võtta suuna Peipsile ja miks mitte minna näiteks Pihkvasse.

Kuramaal asuv Ventspils on pannud Venta jõe linna üldise eluga ühes rütmis hingama, Hercog Jekabsi nimeline lõbusõidulaev ei jõua kevadel ja suvel teha nii palju reise, kui jaguks soovijaid. Tunnise tuuri eest tuleb täiskasvanul tasuda 60 ja lastel 30 santiimi (Eesti rahas 14 ja 7 krooni). Meil Atlantise juures seisev päevinäinud Pegasus võiks

auga olla muuseumieksponaat: olgem ausad, roostetava vanarauaga sõitmise eest 50 krooni küsida on liig.

Jõgi ja laevad

Kui terase pilguga ringi vaadata, siis leiaks kindlasti nii idast kui läänest tänapäevasemaid jõelaevu. Piisab kahest-kolmest erineva suurusega alusest. Kui ilmad on ilusad ja rahvas januneb sõitmise järele, siis miks mitte anda ette sajakohaline jõelaev, kus oleks peal ka korralik puhvet. Paarikümne kohaga kaatri tüüpi veesõidukid oleksid vahelduseks.

Väiksemad võiksid sõita Kvissentali, suuremad Peipsi suunas. Üldse peaks Emajõel olema rahvale vaadata rohkem veesõidukeid, millega saaks ka väikese lõbusõidu teha.

Siit üleskutse ettevõtlikele: pange pea tööle ja mõelge välja atraktsioone. Piletihinnaga ei tohi üle pingutada, mõistliku määraga teenib tunduvalt enam kui vinti üle keerates. Seda kinnitab ka Ventspilsi kogemus.

Linn võiks mõelda sellelegi, kuidas koos lodjaseltsiga Jõmmut eksponeerida, ja ehk annab ettevõtlikke mehi rahagagi toetada – suulisest kiitusest ja miniskulptuurist üksi on vähe. Mõnele heaoluühiskonna turistile oleks lodjasõit unustamatu elamus ja mine tea, ehk avab seegi mõne rahakraani. Vaikselt lodjaga veepinnal liuelda, pardal mõnus seltskond – seda naljalt mujal ei näe.

Kunagi seisis praeguse Kalevipoja kuju juures ankrus laevkohvik. Ehk leiab erksa mõtte poolest tuntud ärimees Rein Kilk kusagilt mõne pargase ning teeb sellest suveks kohviku? Oleks koht, kus meeldiv keha kinnitada ja voolavat vett silmitseda.

Üks on aga selge: ei pea ootama, kuni keegi ülevaltpoolt, raevõim näiteks, kuulutab 2008. aasta Emajõe aastaks. Alustama peab varem ja miks mitte seda teha juba tänavu. Erksamaid mõtteid ja julgemat pealehakkamist tahaks loota ka turismigurudelt.