Saunapäevaks pole vaja Euroopa suuniseid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Heljo Pikhof
Tartu linnavolinik, Mõõdukate naiskogu Kadri president

Mida rohkem olen Tartus ja mujalgi eakate inimestega kohtunud, seda rohkem rõhub mind nende vähenõudlikkus. Kõik, mis nad tahavad, on ise endaga toime tulla ja üsna natuke kindlustunnet homses päevas. Vaat et rohkemgi kui iseenda pärast muretsetakse selle pärast, kuidas läheb lastel ja lastelastel.

Olgu aga inimene noor või vana, igaüks tahab tunda end vajalikuna. Ilma raasugi tunnustuseta hakkab murenema eneseusk ja -väärikus.

Paraku langetakse pensionile jäädes pahatihti justkui musta auku. Väärikust räsib juba see, et inimene peab loobuma uutest riietest ja raamatutest, muutma toitumisharjumusi ja ostma isegi seepi sealt, kus odavamalt saab.

Veelgi rohkem muserdab aga see, et üleöö ei ole kellelgi vaja tema kogemusi, teadmisi, oskusi. Selle asemel peab ta alatasa kuulma juttu, kui mitut pensionäri üks töölkäija «üleval peab».

Eakate pained

Meie, nooremate kohus on kindlustada oma elutöö teinutele väärikas vanaduspõlv. Ilma nendeta ei oleks ei meie iseseisvat riiki ega meid endidki.

Paljud pensioniealised tahaksid veel ühiskonnale kasu tuua. Iga kümnes eakas tartlane käiks ametis, kui leiduks sobiv töö. Järelikult tuleb luua osaajaga töökohti ning korraldada hakkajatele pensionäridele heategevustööd, olgu selleks siis vanurite eneseabi, laste kantseldamine või muu.

Mida vanemaks inimene saab, seda tähtsamaks muutub arstiabi ja taastusravi kättesaadavus. Aga mitte vähem tähtis pole see, et tohter ta mured ära kuulaks - ehk annavad pinged juba sellestki järele.

Kiiresti vajab väljaarendamist mitmekesine koduhooldussüsteem, et inimene saaks omas kodus võimalikult kaua elada.

Need aga, kes enam toime ei tule, peavad saama korralikku hoolekandeasutusse. Ja omaenese pensionirahast - ilma paineta, et oled lastel, kes selle eest hingehinda maksavad, otsekui veskikivi kaelas.

Kui eakas paar elab kahekesi koos, jõuab ta enamasti maksta korteri, telefoni ja elektri eest. Kui kaasa kõrvalt kaob, tuleb sageli hakata taotlema toimetulekutoetust.

Me vajame tugisüsteemi, et aidata pehmendada järsku elumuutust. Näiteks võiks riik maksta üksikuks jäänud vanainimesele aasta aega kindlat toetust - kuni ta jõuab vahetada korteri odavama vastu, elu ümber korraldada, et siis jälle iseendaga hakkama saada.

Tartuski peab olema neil, kes korterit osta või üürida ei jõua, võimalus elada omaette sotsiaalkorteris.

On sadu väikesi asju, mis aitaksid ära hoida eaka inimese tõrjutuse tunnet, depressiooni, negativismi. Sageli ei nõua need suurt raha, ainult oskust märgata teist inimest enda kõrval.

Olen sageli pidanud vastama küsimusele, kuidas mõjutab Euroopa Liiduga liitumine pensionäri elu. Keegi ei julge väita, et kohe järgmisest päevast hakkavad meie eakad saama sama suurt pensioni nagu heaoluühiskonna vanurid, mööda maailma ringi sõitma ja muidu elu nautima. Küll aga muutub sotsiaalne mõõde ilmselgelt tuntavamaks.

Esiteks kohustab juba Euroopa Liidu sotsiaalharta liikmesriike kindlustama pensionile jäävatele töötajatele inimväärseks toimetulekuks piisav sissetulek, arsti- ja sotsiaalabi.

Pension ei tohi olla väiksem kui 40% meestöölise keskmisest palgast. See nõue on meil praegu täitmata, aga täita ta tuleb. Ja see on stabiilne miinimum, millele hakata lisa kasvatama.

Ehkki sotsiaalkulutused ELi liikmesriikides on üsna erineval tasemel, näitab vaesemate liitujate - Iirimaa, Hispaania, Portugali - kogemus, et sotsiaalvaldkonda hakatakse tuntavalt rohkem raha eraldama. Euroopalik põhimõte «ühiskond kõigile» arvestab igas vanuses inimeste vajadusi ja võimalusi.

Ühelt poolt tähendab see elutingimusi - näiteks paindlikku koduabisüsteemi ja inimväärseid hooldekodusid. Teisalt aga võimaluste loomist aktiivseks eluks. Pean silmas osaajaga töökohti ja enesetäiendamist, osalemist ühiskonnaelus ja kultuurisündmustes.

Ühiskond igale eale nõuab kompleksset lähenemist. Poliitikud ei saa enam sotsiaalprobleemidest mööda vaadata ega neid kinni mätsida sajakroonise pensionilisaga enne valimisi.

Linna võimalused

Aga veel enne, kui soovist olla eurooplane saab loomulik vajadus mõelda ja käituda eurooplase kombel, on meil Tartuski mõnd esmavajalikku ära teha.

Kõigepealt on juurde vaja päevakeskusi, kus eakas saab teistega suhelda, odavalt süüa, raamatut lugeda, arvutit kasutada, huviringist osa võtta.

Praegu tegutsevate päevakeskuste eestvedajatele tuleb öelda suur aitäh, aga paraku ei pääse neisse kõik soovijad - kas on kodust kauge käia või pole neist piisavat teavet.

Linnale ei käi üle jõu pakkuda pensionäridele veidigi rohkem koduteenuseid ja vahetevahel tasuta kultuuriüritusi.

Küsitlused näitavad, et praegu sisustab üle 90 protsendi pensionäridest vaba aega televiisori ees. Paljud tahaksid nelja seina vahelt välja pääseda.

Hea oleks jõuda teatriga kokkuleppele, alustamaks kas või kord kuus etendusi kell kaks (hiljemalt kolm) päeval. Nõnda jõuab eakas inimene ka pimedal ajal turvaliselt koju tagasi.

Lõpetuseks kõige lihtsamast - meie pensionärid vajavad kord kuus (veel parem nädalas) kindlat saunapäeva, et ihu harida näiteks kümne krooni eest. Ja seda annab kindlasti korraldada ka Euroopa Liidult suuniseid ootamata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles